“Õhtu” saatejuht Robert Rool päris Franzilt, et kas ilus olemisel on ka varjukülgi? “Noh, et me ei tunneks end nii halvasti,” lisas Robert. Kui esialgu naeris Franz, et eriti varjukülgi pole, siis üks pikantne lugu tuli talle siiski meelde.
“Tegelikult ikka on. Üks indiviid kasvas peaaegu stalker'i (ahistaja - toim) mõõtmetesse küll. Tema jaoks kõik asjad olid pöördväärtuses – ei tähendas jaad, ära tule lähemale tähendas, et tule lähemale. See kulmineerus sellega, et ta sattus alati sinna, kus mina olin. Viimasel korral olime ühes lokaalis ja ta sattus jälle täpselt sinna, kus mina tantsisin. Tuli oma sõbrannadega sinna kõrvale. Mõtlesin, mida teha. Läksin lihtsalt ära. Rääkisin sõbraga õues juttu, aga ta oli jälle seal onju!
Malmstenil oli õnneks jope seljas, teda jälitanud naise aga mitte, seega sai ta plehku panna. “Sain teha Karl-Erik Taukarit – seitsme tuule poole. Paningi kohe olümpiatasemel kiirkõnni käima. Kuulsin aga selja taga kontsaklõbinat. Mõtlesin, et täitsa hull, ta tuleb praegu ka järgi, õues on -30 kraadi. See polnud aga tema, vaid ta sõbranna, kes küsis, mis värk meil on. Ütlesin talle, et meil ei ole mitte midagi ja ma üritan seda ju kogu aeg seletada.”
Franz kartis aga seda, et naine teeb oma sõbrannale katet, hoiab meest kinni, kuniks ahistaja jope võtab ja õue tuleb.
“Jooksin minema. Läksin prügikasti taha peitu. Otse loomulikult tuli üks tüüp mu kõrvale ja küsis, kas pilti saaks. Ütlesin talle: “Ole vait praegu!” Ta küsis, kas mingi sõjaolukord on. Ütlesin, et jah, venelased tulevad põhimõtteliselt peale. Okei, tegime siis selle pildi ära ja ta ütles mulle: “Tänks NOËP.” Ehk siis polegi nii lihtne elu!“
Franz lubas veelgi haaravaid lugusid jagada oma komöödiaetendustel, mille pileteid on võimalik soetada siit.
