Karl-Gustavi Youtube'i kanalile on lisaks elulistele ja lõbusatele videotele kerkinud ka mitmeid olulistest teemadest kõnelenud lühifilme. Värskeim neist kõneleb turvalistest ja ebaturvalistest suhetest. Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga sündinud videoprojekt, sai aga oma suure hoo ja mõju just noormehe enda initsiatiivil. Varasemalt on tema loodud noortesari "Miski pole igavene", mille stsenaariumi kirjutas ta eluliste sündmuste põhjal.
Palun räägi pisut oma huvist filminduse ja lühifilmimaailma vastu. Kust tulevad need ideed ja see julgus neid teostada ja avaldada?
Mulle on väiksest saati meeldinud teha videoid telefoniga ja esineda. Kuidagi neid kahte asja kokku pannes, olen hakanud looma suuri ja lahedaid videoprojekte, millel on ka tänapäeval jõulised sõnumid. Iga projekt arendab meeletult edasi ja see ongi kõige motiveerivam asi filminduse juures - kogu aeg õpib midagi uut, protsess on põnev ja proovilepanev. Kuid, ma olen perfektsionist ja on alati palju asju, millega ma lõpuks rahul ei ole, aga miski ei saa ju olla täiuslik siin maailmas.
Kirjutan kõik alati ise ja inspiratsiooni saan mind ümbritsevast maailmast. Näen enda ümber teemasid, millest eriti Eestis väga ei räägita, ja kui keegi neid esile ei tõsta - ei saa ka muutusi toimuda. On tähtis, et erinevate noorte probleemidega seonduvatest teemadest räägitakse palju, et noored saaks aru, et nad pole selles üksi.
Ma ei karda midagi! Kui ma tunnen, et tahan mingil teemal omamoodi sõna võtta, siis seda ka teen. Milleks häbeneda, kui sellega võib teisi aidata.
Karl-Gustav Kurn / Erakogu
Mida plaanid oma oskusega ette võtta - tulevikus täispikk film?
Mõned filmimõtted juba jooksevad peas küll, kuid kõige rohkem tuksub mu süda sarjade poole. Minu suurim unistus oleks kirjutada ja lavastada oma jõuline noortesari, mis võtaks julgelt sõna noorte probleemides. Karakterid ja sisu on mu peas juba olemas ja alati kui mõtlen sellele, tahaks juba kõigega alustada.
Kuna meil Eestis tõesti pole ühtegi korralikku noortesarja, mis räägiks tõsiselt noorte elust ja nende vaimse tervise probleemidest, tuleks see kindlasti ära teha! Ja just nimelt EESTIS! Paljud ütlevad mulle, et “varsti sa lähed Hollywoodi”...ei! Ma tahan toota kodumaist! Miks peab alati olema kõik Ameerika?! Ma armastan erinevate maade kultuure, seega pigem panustaksin kodumaisele filmitööstusele, kui et läheksin Ameerika sipelgapessa õnne proovima.
Boomerid ei saa kirjutada noortesarja, noored teavad ise, mis on aktuaalne nende elus. Sellepärast sooviksingi selle lähiaastatel valmis saada, et minust ise boomerit ei tuleks ja noortest eralduks.
Ma täpselt veel ei tea, kas lähen järgmisel aastal kooli filmindust õppima, või sean juba sammud sarja teostuse poole. Kõik on veel väga lahtine, kuna minu elu on ootamatusi täis.
Mis ajendas sind sellisest teemast nagu turvalised ja mitteturvalised suhted lühifilmi tegema?
Sotsiaalkindlustusamet soovis teha sügisel koostööd “Turvalised suhted” kampaania raames. See sisaldas siis kampaania olulisusest rääkimist Instagramis ja Youtube’is. Mulle anti vabad käed teemat käsitleda, seega muidugi ma tahtsin hullu panna ja teha midagi muud kui igavat teemast lihtsalt kaamerale rääkimist. Kuna lühifilmide tegemine oli mul juba käpas siis kirjutasin korraliku stsenaariumi videole ja võtsin koostööd eriti tõsiselt ette, kuna jutt käis väga tähtsa teema kohta, millest peab silmapaistvalt rääkima.
Nägin, et otsisid filmi näitlejaid ja lõpuks pidid ise ka näitleja rolli astuma. Kui keeruline või lihtne on teha teiste näitlejatega koostööd? Kui tõsiselt võtavad osatäitjad oma rolli kui selgub, et see jõuab (vaid) Youtube'i kanalile?
Me pidime filmima 15 aastaste poiste vahelist vestlust. Castisin selleks 3 kutti. Nende leidmine oli kohutav töö, kuna mitmed kandidaadid jäid karantiini ja pidin mitmeid kordi uued näitlejad leidma. Päev enne võtteid leidsime kolmanda näitleja ja cast sai kinnitatud. Järgmine hommik kui võtted hakkasid, oli siiski kolmas näitleja puudu ega vastanud kõnedele (magas sisse).
Paanikasse ma ei sattunud, kuna alati leidub lahendus. Kui olin juba kindel, et näitleja kohale ei ilmu ja kuskilt pole uut võtta, siis pidin ise 15 aastast kehastama hakkama, kuigi ma polnud selleks üldse valmistunud. ÕNNEKS mul oli sõbranna Sidni kaasas assistendina, kes oli nõus kaameratöö enda peale võtma. Algne assistent jäi ka enne võtteid karantiini, seega pidin tervet projekti lõpuks üksinda juhtima. Õnneks saime filmitud ja vanusevahe väga hull vist ei tundu, peaasi, et sõnum tuleb sealt välja.
Kahjuks ei olnud meil võimalust näitlejatele palka maksta, kuna sel projektil oli üsna väike eelarve mulle. Aga õnneks Skywheel oli nõus omalt poolt andma näitlejatele vaaterattale piletid. Muidugi tasuta töö tegemine võib mõjutada suhtumist, ilmselt vähemalt sel inimesel, kes sisse magas ega kohale ilmunud. Siiski kõik näitlejad elasid VÄGA oma rolli sisse ja näitasid oma üllatavat ja usutavat meisterlikkust ja olid hea südamega loomas väärtusliku projekti. Muidugi see on võrratu kogemus neile oma oskused proovile panna ja saada ka ise veidi endale reklaami.
Karl-Gustav Kurn / Erakogu
Kas turvaliste- ja mitteturvaliste suhete teemad puudutavad sind ka isiklikult? On sul selliseid asju ette tulnud? Mõistetud hukka eakaaslaste või kellegi teise poolt? Kuidas oled need olukorrad lahendanud?
Enamasti näen ebaturvalist käitumist oma lähedaste ümber ja seda on nii valus kuulata/vaadata. Mina õnneks suudan vahet teha turvalisel ja ebaturvalisel suhtel, seega kui midagi negatiivset endale suunates märkan, ei soovi ma selle isikuga kindlasti enam suhelda ja toon selle talle välja. On tähtis, et inimesed õpiksid märkama seda ka enda igapäevaelus - ei tohi olla liiga sinisilmne ja arvata, et see on ainult “faas” ja normaalsus. Muidugi ka mulle on öeldud halvustavaid kommentaare enda lähedaste poolt, mis ajavad minu enesetunnet- ja kindlust alla, kuid siiski proovin jääda oma põhimõtetele kindlaks ja usaldada ainult ennast, kuigi see on mõnikord raske.
Mida ütleksid inimesele, kes sinu filmi vaadates tunneb, et on ise olnud selles rollis, kes kellegi vastu eksinud? Mida teha, kuidas edasi?
Proovi tõsta teema esile selle inimesega ja rääkida ausalt sellest, mida tunned. Kommunikatsioon on alati kõige tähtsam! Kui ei räägi, siis arvataksegi, et see on okei. Kindlasti võib anonüümselt ühendust võtta ja abi küsida ka Lasteabi telefoninumbrilt: 116 111 või Ohvirabilt: 116 006
Vaata Karli loodud lühifilmi artikli päises ning ela kaasa tema seiklustele tõsielusarjas "Kõige parem kaaslane", kolmapäeviti kell 21.30, TV3s!