Kirjanik Leelo Tungal on kirjutanud Eestile kaks eurolugu - „Muretut meelt ja südametuld“ ning „Nagu merelaine“. Sky.ee uuris, et mida arvab Leelo Tungal meie tänavusest eurolaulust, millised lood talle peale võiduloo veel kõrvu jäid ning milline on tema arvates hea lüürika.
Palju sa ise veel Eurovisiooni või Eesti Laulu veel jälgid?
Eks ikka vaatan nii ühte kui ka teist, viimastel aastatel koos tütretütrega, kes on juba kaheksa aastane – näikse, et selliste lauluvõistluste sihtgrupp läheb aasta-aastalt aina nooremaks.
Kuidas sulle meeldib tänavune Eesti eurolugu "La Forza"?
Jah, "La Forza" on kahtlemata kõigist konkurentidest erinev ja kõlab üsnagi itaaliapäraselt, ning itaalia keel on ju helilistest konsonantidest ja ilusatest pikkadest vokaalidest rikas. Ooperlikkust on laulus samuti parasjagu. Ka kleidishow on võistlusel ilmselt asja eest – visuaalne külg läheb ju ajapikku ka aina olulisemaks.
Kas laulukirjutamisel on mingi reeglistik, mida järgida?
Seda peab küsima muusikutelt. Minu mäletamist mööda ei tohi eurolaulud olla pikemad kui kolm minutit, aga laulude sisu ega instrumentide valik minu teada reglemendi alla ei käi. Mäletan, et esimese, Janika Sillamaale kirjutatud eurolaulu puhul teatas meloodia autor Andres Valkonen mulle, et tekstis tuleks korraldajate sõnul vältida sibilante ja kasutada võimalikult palju helilisi konsonante – sellest siis need käevõrud ja kullatud keed, selles Janikale kirjutatud loos, mida edaspidisteski lauludes pruugiti.
Kui palju kuulad muusikas sõnu, palju meloodiat?
Enamasti kuulan ikka ka sõnu – minu meelest peab laulul ikka mingi sõnum sees olema. Noorena sai kesiste ja vahel ka kirjaoskamatute tekstide üle naljagi visatud, nüüd mõtlen, et ega näiteks tantsuks mõeldud lugudel ehk ei peagi alati originaalset sisu olema, las nad siis olla silpidega kaetud noodid. Kuigi, jah, teinekord on kurb kuulda, et ilusa meloodiaga laulul pole mõtet olemas…
Kui sa mõtled Eesti Laulule, siis millised lood on olnud viimase viie aasta jooksul su enda lemmikud? Miks?
Nojah, ehk piisab sellest, kui meenutan sedasama viimast võistlust? Ausalt öelda on mul kahju, et enne finaali langes välja Marten Kuninga ja Miljardite "Pseudoprobleem" – esiteks oli sellel kena eestikeelne, kerge noorusliku irooniaga tekst, ja teiseks oli ka esitus hoogne ja elav. Minu ja mu tütretütre teiseks lemmikuks oli Stig Rästa "Home". "La Forza", millest juba eespool oli juttu, oli muidugi meeldejääv, aga ka Eliis Pärna ja Gerli Padari lauldud "Sky" hakkas kõrva.
Kui me vaatame viimaste aastate eurolaule, siis millise hinnangu sa ise seal esinevale lüürikale annaksid?
Eks seal leidub nii huvitavaid, originaalse sisuga lugusid kui ka niisama tingel-tangelit – ka ingliskeelsetes lauludes. Eks mujalgi püütakse võidu nimel kombineerida just ingliskeelseid tekste, kuigi minu meelest oleks just Eurovision hea koht selleks, et rahvusvaheline publik saaks kuulda erinevate keelte kõla, piisaks sellest, kui üks salm oleks tõlgitud inglise keelde…
Iga laul koosneb peale meloodia ka sõnadest. Millised on head laulusõnad?
Häid tekste on raske piiritleda, lihtsam on öelda, millised laulusõnad on kehvad: tühiste ja kuulaja suhtes lugupidamatutena mõjuvad minu meelest need laulutekstid, mis kubisevad klišeedest – alates mind-sind riimidest ja lõpetades sõnumiga: läksid sa, kurb nüüd ma jne jne.
Mis on tänaseks lüürika juures kõige enam muutunud võrreldes 90ndatega ja veel varasema ajaga?
Praegu kirjutatakse rohkem vabavärsilisi luuletusi – mis ei tähenda, et ka neid ei saaks heliloojad kasutada, kuigi tavalisi salmidest ja refräänist koosnevaid laule ilmselt oleks vabavärsilisest luulest raske kirjutada, kuid koorilaule küll. Võib-olla seepärast teevadki noored muusikud oma leiutatud meloodiatele ise tekstid juurde. Nojah, sageli tehakse ju müügi mõttes kõigepealt ingliskeelsed sõnad valmis, aga et tekst tuleks tõeliselt huvitav ja originaalne, siis peaks selle autor inglise keeles ka mõtlema, muidu on tegu rohkem kombineerimise kui loomisega.
Kas eurolauludele, millele oled sõnu kirjutanud, on sündinud enne sõnad ja siis viis või vastupidi?
Mõlemad heliloojad, kellele omal ajal Eurovisioni võistluse jaoks tekste kirjutasin – nii Andres Valkonen kui ka Ivar Must – olid enne kirjutanud valmis muusika. „Muretu meele“ kallal, nagu ennist mainisin, sai veel pärast Eesti vooru võitu tehtud häälikuvahetuse tööd, mis minu meelest oli küll asjatu, sest Janika suutis ka sõnu, kus esines s-häälikut, ilma mingi susinata hääldada. Aga „Nagu merelaine“ tekst tuli kirjutada ühe ööga: Silvi Vraidile, kes koos Ivariga mu jutule tuli, oli raske ära öelda.
Eesti osales esimest korda Eurovisionil 1993. aastal sinu kirjutatud lauluga "Muretut meelt ja südametuld". Eesti oli siis vaid aasta-paar iseseisev olnud. Mis tunne see oli, et sinu kirjutatud laul terve Euroopa ette jõuab? Hoidsid sa tol hetkel muretut meelt?
Eks see, kui su lugu rahvusvahelise publiku ette jõuab, teeb muidugi rõõmu. Tollal olid tõesti üsna vaesed ja segased ajad. Andekal, kuid väga noorel Janikal polnud minu teada Belgradis mingit tugigruppigi kaasas – algul lubati küll ka Andres Valkonen sinna ühes võtta, kuid viimasel hetkel selgus, et kuna tema (ja muidugi ka minu) töö on juba tehtud, siis istugu me kodus ja oodaku tulemusi. Ja tulemused meid ei rõõmustanud, kuigi Janika esines nii mõnestki Balkani lauljast paremini. Aga vähemasti ots oli lahti tehtud! Ja mul on hea meel ka selle üle, et Ivar Must, kes Dublinis "Merelainega" loorberitest ilma jäi, saavutas mõne aasta pärast koos Tanel Padari ja Dave Bentoniga "Everybodyga" esikoha. Minu meelest näitas see, et ainult andest alati võiduks ei piisa – vahel on tähtis ka eelmistest võitudest "šnitivõtmine".
Milline on su nõuanne noortele laulukirjutajatele?
Mis muud kui tundke rõõmu muusikast – nii iseenda kui ka teiste omast!
