Arvustus. Elina Borni "Tagasi me": helipildis eksootikast rääkida ei saa

Uus plaadifirma, uus suund. Mai kuust alates Universal Music rosterisse kuuluv Elina Born avas tänavuse mussiringi aasta neljandal päeval, kui ta endale omaste ingliskeelsete popibängerite asemel esimest korda hoopis kodukeelse singliga areenile astus.

Kuigi ka neiu 2015. aasta debüütalbumilt vilksas läbi süngema alternatiivpopi värve à la Banks, siis on uus värk veel tumedamate toonidega üle võõbatud ning varjudes väänlevat seksikat saundi võiks kategoriseerida ka nüüdis-R’n’B uhke nime alla.

Borni kareda tämbriga lausutud melodramaatilised fraasi lõpud jäävad õhku hingama ning rütmiraami moodustavad melanhoolses kõlakojas kajavad kõrinad, kõlksud ja pehmelt tuksuv bass - regu moodsa popi produktsiooni retsept ca 2014, mis toimib kenasti siiani, eriti eesti keeles.

Ilmselt tõstabki taolises kontekstis lausa eksootilisena mõjuv emakeel lugu ka pisut kõrgemale, kui ta muidu küündiks, sest helipildis eksootikast rääkida ei saa. Sarnase produga lugusid on aastatega jõudnud koguneda küll ja veel ning “Tagasi me” jääb selles liigas pisut liialt monotoonselt tiksuma. Tahaks, et refrään vajutaks julgemalt päästikule ja plahvataks võimsamalt, kuid tagasi sisu juurde.

Eesti keeles katkistest suhetest laule kirjutada ning esitada pole üldse iisi, aga Born ja kaasautorid Reket ja Soome produtsent Niko Lith saavad sellega hakkama. Kordagi ei hakka piinlik ning arvestades, et kohaliku popi ajaloo koridorides kõlavad read nagu “see maasikas su kaelal, ooo / olgu mälestuseks / sinust ja minust”, siis on edasimineku üle ainult hea meel. Ja selle üle on ka, et koduse helimaastiku peavoolus julgetakse, kui pisut ettevaatlikult, siis siiski aina enam seigelda.