Arvustus: kas nublu “muusikakool” oli ootamist väärt?

Mäletate neid Super kõnekaardi reklaame? Neid, kus universaalse elektromuusika taustal öeldi autotune’iga “hurraa” ja “ära mõtle, kohe ütle”? Ka “muusikakooli” lihtsakoelises arranžeeringus on midagi vastavat. Ma ei tea, äkki ongi irooniliselt inspiratsiooniks olnud mõne vana teloreklaami vaib nagu “POPilt POPile on tasuta”, mida nublu isegi loo ühes reas ütleb, aga miskit värsket või üllatavat sellest voolitud pole.

Instrumentaal on unelev ja senso ning sümbioosis nublu oivaliselt laisa intonatsiooniga. Jozels ehk Joosep Järvesaar on uue singli raamistanud arvutiprogrammide ja trummimasina abiga. Helipilti lisatud süntesaatori ja flöödi efektid peaksid mõjuma konksudena, mis siiski kõrvust mööda libisevad ja õnge otsa ei haara.

Kuigi otseselt midagi mööda pole ja lugu sisaldab juba toimivaks testitud elemente, on “muusikakool” nublu jaoks lati alt minek. Lati, mille ta ise nii kõrgele seadis. Metafoorid on vaimukamad loos “Droonid”, “ebaoluline sumin” on mõjusam soundcloudiaegsetes radades nagu “issi” ja taustad on nakkavamad suvebängerites “Mina ka” ja “öölaps!”.

“Muusikakool” saab kindlasti suure kõlapinna - juba päeva jooksul vajutati lugu Spotify’s, Apple Musicus jne piisavalt, et striimimistabelis kõrgele kohale tõusta - kuid seda vist pigem nublu kogutud sotsiaalse kapitali mitte loo enda pärast. Noblessner võib ju välja müüdud olla, kuid kohalikul hiphopi areenil ja nublu enda kataloogist leidub palju põnevamat kraami.