Festariarvustus: kas Sweet Spot täitis tühimiku?

Kui poole aasta eest uue linnafestivali saabumist kuulutavad värvilised mummud minu sotsiaalmeedia voogu tekkisid olin elevil. Viimaste aastatega on kohalik suvekalender tublisti täienenud ja olin Helsingis toimuva Flow taolist urbanpidu siia juba mõnda aega oodanud. Tühimik oli turul olemas ja oli hea meel kuulda, et seda proovitakse sel suvel täita. Millegi esmakordset toimumist on alati põnev jälgida ning nüüd, mil nädalavahetuse jagu Sweet Spoti elamusi seljataga saab külastaja vaatenurgast kokkuvõtteid teha.

Läbi Kultuurikatla pargi, EKKM’i ja Pada oli nädalavahetuseks kerkinud 6 lava, suurimal neist astus esimesena üles Frankie Animal. Festivali alale sai sisse alates kella 15’st ning kontsert algas veerand tundi peale väravaid. Bänd võitles vapralt kuumaga ja tegi temperatuurile ning selle vastu protestivatele pillidele vaatamata hea set’i. Kuigi tegelikult on neid kuulama tulnud täiesti viisakas hulk inimesi, siis ala mõõtmete tõttu näevad read väga hõredad välja.

Ehk oleks pealava kontserdid võinud alata pisut hiljem, rahva sisse lasta pisut varem või oleks A-stage võinud üldse väiksem olla? Saan aru, et kindlasti on siin tarvis arvestada ka linna nõuetega nagu öörahu ning esmakordse ürituse puhul ollakse alles n-ö publiku värbamisfaasis ning üritus ise katsetusel, kuid artistide lavadele paigutuse osas tekib veel küsimusi. Näiteks NOËP'i gig pisikesel Pada laval pani nii mõnegi imestama ja kui ise sinna sammusin, voolas aiast välja pettunud nägusid, kes Kõpperit kuulama ei mahtunud. Ka headliner'ite ajal mahuks publikut põhilava ette rohkem, kuid kindlasti oli inimesi pigem parajalt palju kui liialt vähe.

Lava, mis mõõtmete poolest hästi toimis oli suuruselt teine ehk B-stage, kus sai teiste seas kuulamas käia Little Dragonit, Miljardeid, Tommy Cashi ja 5’nizzat. Little Dragon astus üles reedel ning kuigi kohati oli heliga pisut jamasti, oli Rootsist tulnud nelikut rõõm näha ja kuulda. Kui oma trummikilede ja detsibellide vahele pisut distantsi sain tekitatud, suutsin helilainetesse sukelduda ning nende elektro-indie sulamis supelda.

Ukrainast tulnud akustilist räpi, reggae ja hiphopi segu viljelev 5’nizza oli fantastiline üllatus. Nende reedese kella 20.30’se slot'i ajaks oli töönädal festivalivines juba kaugemale hajunud ja õhk täitunud mõnusalt hedonismiga. Kuigi lava esine oli nautlejaid täis, oli inimestel siiski piisavalt ruumi, et tantsida nagu keegi ei vaataks. Mina küll veits vaatasin, sest nad olid lihtsalt nii toredad ja peagi nakatas tantsuepideemia ka mind. Sealt läksin uurima, kas teiste lavade juures on ka sama tore ning jõudsin EKKM’i alale, kus oli käputäie kuulajaid pisikese lava ette kihiliste ja sügavate, ent helgete elektrooniliste helidega meelitanud Metabora. Helid võnkusid tuule käes hõljuvate ja helkivate hõbelintidega samas taktis ning veendusin: „Jah, ka siin on tore“.

Teisel päeval sai oma silmaga näha mitte enam nii salapärast Nublut, kelle lavale saabumisega jõuab kohale ka vihmasein. „See on küll nagu mingi tellitud värk. Siiani on olnud sajandi suvi...“ ütleb Nublu, kelle esimese loo ajaks oli lava ette ilmastiku olusid trotsima tulnud mõne rea jagu inimesi, kuid järgmisena kõlaritest pahvatav „Mina ka“ täitis välkkiirelt kogu B-lava ala. Kohati hakkas kõrva Nublu rohelisus laiv artistina; lood väsitavad teda pisut, kuid mitte nii, et häirima hakkaks.

Laupäeval väisas sama lava ka Tommy Cash, kelle puhul väsimusest rääkida ei saa. Olen tema kontsertide kohta kuulnud nii vaimustunud kui pettunud muljeid ja see oli esimene kord, kui teda ise reaalajas nägin. Sweet Spotil oli ta igaljuhul hea. Tema olek, maneerid, kontroll publiku üle ja looming täiendasid üksteist ning moodustasid suurepärase kontsertelamuse.

Üldiselt oligi esinejatekaart oivaliselt kokku pandud ja helielamusi pakuti  pigem žanrispektri alternatiivsemast otsast. Pealavalt voolas publikusse José Gonzáleze hingelist alternatiiv-folki, võrratult veidra Róisín Murphy avant-popi ja Tom Odelli jõulist klaveri indie’t. Nurkades krabisesid tekno ja elektroonika helid ning päikse käes sai silmad kinni õõtsuda maheda musta muusika saatel. Kohaliku koorekihi, mille hulka kuulusid eelmainitutele lisaks näiteks ka Ewert and the Two Dragons, Trad.Attack!, Vaiko Eplik ja reket, kohalolu tagas tuttava ja turvalise pinnase kõigile. Sweet Spot leidis hea balansi, millega kõnetati samaaegselt nii nõudlikumaid mussigurmaane, kui peavoolus liikuvaid külastajaid ja kuigi stiilid varieerusid, oli tervikuna lineup sidus ning oma vahel sümbioosis.

Nende kahe päeva jooksul oleks tahtnud veel jõuda kaema ürituse kultuuriprogrammi ja näitusi, kuid festivalidel tuleb ikka ohvreid tuua. Tulevikus võikski üritus tegelikult kesta terve nädalavahetuse, julgelt pühapäeva õhtuni välja. Usun, et Sweet Spot tõestas nii publikule, investoritele kui linnale, et on väga oodatud ja pisikestele komistustele vaatamata õnnestunud üritus, mis võiks kindlasti leida tee nii eestlaste kui ka naabrite festivalikalendrisse.