Just nii juhtus ühel hommikul, kui saatejuht Alari Kivisaar leidis endale adresseeritud kirja, milles raadiokuulaja oma pahameelt ei varjanud. Nimelt soovis üks inimene jagada nii halba kui ka head.
“Mind kiidetakse, et mu fotod on väga kenad,” alustas Kivisaar. “Aga mu hääl on nii kole kuulata, et see toob vistrikud üle keha,” tsiteeris ta edasi.
Kivisaar täpsustas, et kriitikanool lendas tema reklaami lugemise hääle pihta. "Püüan siis rohkem nende fotodega toimetada, tuleb vähem vistrikke,” avaldas ta lootust.
See pole aga ainus asi, mida mehele ette heidetakse. Järgmisena võeti ette juba uue kuulaja mure, kes ei mõista, miks raadiomehed olid Ott Tänaku filmi esilinastusele palutud.
"Miks sellistele, kes jaksaksid endale ise ka pileti osta, saadetakse kutseid? Samal ajal, kui on neid, kes õudselt tahaksid ka seda vaadata, aga neil pole kino jaoks raha. Miks selline ebaõiglus valitseb Eesti riigis?” ei mõistnud kuulaja.
Kivisaar tunnistas, et selle kriitika peale tundis ta end kohe päris halvasti ja ta otsustas filmi ka teist korda vaadata, kuid siis juba oma raha eest: “Piisab mul kolme aasta jooksul ühele üritusele minna, kui saad kohe jälle piki piilumist.”
Kristjan Hirmo pakkus lahendusena välja, et nüüd tuleb oodata, mil film tasuta tele-ekraanidele ilmub. Hirmo tõdes, et seegi ei pruugi parim soovitus olla, sest kodust filmi vaatamine eeldab televiisori olemasolu, teenusepakkujat ja mõistagi ka voolu. Kuid kui pole raha, siis pole ka voolu.
“Nagu needusena antakse piletid ikka sellele, kellel on nii televiisor, teenusepakkuja kui ka vool,” jäid mehed lõpuni nõutuks.