“Minu jaoks on tegu kaasaegse armastuslooga, mis räägib tundest, kus oled nii sügavalt kellestki sisse võetud, et ei suuda oma igapäevatoimetustes normaalselt funktsioneerida – peas keerlevad vaid erinevad romantilised stsenaariumid. See on tunnetemöll, milles kaotad pea ja teeksid ükskõik mida, et “seda inimest” näha, isegi kui “see inimene” su olemasolust ei pruugi teadagi. Tuleb tuttav ette?” kommenteerib laulja Hanna Martinson. Leslie lisab, et tema jaoks kroonib antud lugu minidiivalik attitude ja arusaamatust täis igatsus. “Tavaliselt sünnivad lood kiiresti ja iseenesest, mingitsorti lihtsa ja värvikate kujunditega loo jutustamise alustel, olgu formaadiks siis muusika või mõni muu kunstivorm,” täpsustab autor Leslie.
Laulja Hanna Martinsoni ning produtsendi Leslie Da Bassi koostöö sai tegelikult alguse Leslie esimese lühifilmi “Kevin, ei!” võttel. “Hakkasin Hannat Instas jälgima ja leidsin tema bio alt mikrofoni emotikoni. Küsisin, et mis see tähendab, kas ta on reporter või spiiker või laulab. Ta ütles, et laulab ning siis kirjutasin talle loo “Juuni juuli august” – nii sündiski LeHANNA,” kirjeldab Leslie.
Naljakatele juhtumistele mõeldes, mida armumise pärast on tehtud, jagab Hanna seika, mil 5-aastasena ridaelamu 15 aastat vanemale naabripoisile silma peale pani. “Ta oli mu sõbrannast naabritüdruku vend ehk meie teed ristusid päris tihedalt. Panin talle nimeks Lill, sest tegu oli pea kahemeetrise korvpalluriga – noh, pikk nagu päevalill,” muheleb Hanna. “Ja siis otsustasin ühel päeval, et pean Lillele külla minema. Lasin siis kella ja küsisin ta emalt, et kas Lill on kodus. Ja oh seda rõõmu – Lill oligi kodus. Tuli siis uksele ja lobisesime seal veidi. Millest täpselt, pole õrna aimugi, aga süda oli vägagi rahul, isegi kui huvi oli arusaadavalt vaid ühe- ehk minupoolne.”