Ansambel *NSYNC sündis aastake pärast MMC lõppu ning 1995. aasta oktoobris andis bänd oma esimese kontserdi. Aasta hiljem ilmus debüütsingel „I Want You Back“ ning sealt hakkas lumepall meeletu kiirusega veerema.
2002. aastaks oli *NSYNCist saanud läbi aegade üks edukamaid vokaalgruppe. Purustatud olid plaadi-ja piletimüügirekordid, müüdud mõnikümmend miljonit plaati ning megahitid nagu „Tearin' Up My Heart“, „Bye Bye Bye“, „It's Gonna Be Me“ ja „Girlfriend“ olid sööbinud igaveseks miljonite fännide mällu. Justin Timberlakei järgmine samm karjääriredelil? Järgmine eesmärk? Saada edukaks sooloartistiks.
Ja siin me nüüd oleme. 15 aastat hiljem. Justin Timberlake on popikoon. 10-kordne Grammy-, 4-kordne Emmy-, 7-kordne American Music Award- ja 3-kordne Brit Award-võitja. Mehe kontol on 4 megaedukat sooloalbumit - „Justified“, „FutureSex / LoveSounds“, „The 20 / 20 Experience“, „The 20 / 20 Experience-2 of 2“ ning hunnik megahitte, muuhulgas „Cry Me A River“, „Rock Your Body“, „SexyBack“, „My Love“, „What Goes Around... Comes Around“, „Suit & Tie“, „Mirrors“ ja „Can't Stop The Feeling“.
Ta on kirjutanud ja produtseerinud muusikat Madonnale, Duran Duranile, Chris Cornellile, Rihannale ja Beyoncele, laulnud tausta Foo Fightersile, mänginud Flaming Lipsile bassi, tuuritanud Jay-Zga, hostinud 5 korda saadet Saturday Night Live, teinud Jimmy Falloni ja Lonely Islandiga legendaarseks saanud komöödiasketše, näidelnud pea paarikümnes filmis, abiellnud Jessica Bieliga ning saanud isaks. Mehe ajakava on olnud pehmelt öeldes tihe.
Eelmise aasta oktoobris andis JT teada, et astub 2018. aasta 4. veebruaril üles Super Bowli poolaja show esinejana. „Suurim show, mis olla saab, garanteeritud 150+ miljonit televaatajat... Siin pole midagi juhuslikku. Järelikult on tulemas kauaoodatud plaat,“ nõnda arutlesin endamisi. Mul oli õigus. 2. jaanuaril kuulutati välja uus album - „Man Of The Woods“. Plaat ilmub 2 päeva enne Super Bowli.
„Man Of The Woods“ albumi teaservideo tekitas palju kära. „Justin re-brändib end valge mehena“, „Timberlake hakkas kantrimeheks“ jne. Kogu vastukaja analüüsimine võtaks paraku liiga palju aega. Ütleme lihtsalt nii, et promovideo - mets, põllud, järved, flanellpluusid ja kauboikaabud võis olla eksitav. Avasingel „Filthy“ oli kõike muud kui kantri. Korralik robo-funk (tantsiv robot videos ja Justin Steve Jobsi moodi guru rollis), vintage George Michaelit meenutava salmiosaga. Meelde tuli ka Princei 2014. aasta albumi „Art Official Age“ pala „FunknRoll“. Ühest küljest nagu midagi uut, samas midagi hästi tuttavat. Pala oleks sobinud ka vabalt ka 2006. aasta „FutureSex / LoveSounds“ albumile. Ajast ees või maas? Kellele midagi uut, kellele mitte. Minu meelest samasugune kõrvauss nagu „SexyBack“. Algul tiba ootamatu, vajab paar-kolm kuulamist ja siis on korras. Enam ei saa peast.
Kaks nädalat hiljem ilmunud teine singel, „Supplies“ keeras vinti juurde. Trapi biit, autotune, kantrilik meloodia ja sümbolismi täis post-apokalüptiline muusikavideo. Mida arvata? Justin iseloomustab uut albumit kui „modernne Americana, 808 trummidega“. OK, nii ma seda asja siis võtangi. Konkreetse singli puhul saan ma täitsa sellisest kirjeldusest aru. Trapi biidid lammutavad juba tükk aega maailma edetabelites. See on hetkel väga IN. Justin ja The Neptunes segasid kokku minimalistliku trap-bängeri ja maalähedase, kantriliku viisijupi, sitari ja pizzicato käigu ning Pharrell Williamsi „brr“ ad – libid. Midagi uut ja midagi vana. Artistid tegid seda, mida nad tahtsid. Võta või jäta. Mina isiklikult võtan. Minu jaoks toimib.
Uus album tõi JT kokku vanade sõprade ja kolleegidega- Pharrell Williams ja Chad Hugo ehk The Neptunes. Mehed polnud koostööd teinud Snoop Doggi „Signs“ singlist saadik, mis salvestati räppari 2004. aasta „R&G (Rhythm & Gangsta): The Masterpiece“ albumi tarvis. Põhjus? Plaadifirmad. Poliitika. Ütleme nii et - FAIL. Piinlik. Selline on kord showbusiness. Aga, lõpuks tagasi koos. See on kõige tähtsam. 2002. aastal valmis meisterdatud „Justified“ album on tänaseks päevaks pop/r&b klassika. „Man Of The Woods“ plaadi 16st palast 9 on The Neptunesiga tehtud. See seltskond juba valdab asja. Sky is the limit! Viimasel kolmel JT albumil ihuprodutsendiks olnud Timbaland on ka platsis. Temaga koostöös valmis 4 pala. Produtsentidest on esindatud veel Danja, Eric Hudson & Rob Knox ning Jerome „J-Roc“ Harmon. Artistidena on kaastegevad Alicia Keys ja Chris Stapleton. Väga põnev!
Justin Timberlake on artist, kes on minu arvates alati teinud asju omas tempos ja omamoodi. Ta töötab kindla seltskonnaga, heliloojate ja produtsentidega, keda ta 100% usaldab (fakt, mida ma väga austan) ning ei käitu n-ö reeglite järgi, vaid teeb ise uued reeglid. Sooloalbumite vahele on ta jätnud ulmeliselt pikad pausid. Esimese ja teise vahele pea 4 aastat, teise ja kolmanda vahele 6,5 aastat ning kaheosalise „The 20 / 20 Experience“ albumi teise ketta ilmumisest on möödas juba 4,5 aastat. Tänapäeva popmuusikamaastik muutub aga juba kuude, isegi nädalatega.
Trendid tulevad ja lähevad. Infoajastu oma meeletute andmevoogudega lämmatab. Kuulajatel on aina raskem oma tähelepanu fokuseerida. Keskenduda. Süveneda. Timberlake'il on aga ikka ja jälle õnnestunud tagasi tulla, konkurentsis püsida ja VÕITA. Kas ka seekord õnnestub? Saame näha. 2016. aasta müüduim singel oli „Can't Stop The Feeling“ ning värskest singlist „Filthy“ on just äsja saanud tema 18s USA soolo top 10 hitt. Album kohe ilmumas, 2 singlit ja videot enne seda veel tulemas, tuuripiletid müüki lastud... Praeguse seisuga on olukord tip-top.
Meeldib või mitte, Justin Timberlake on minu generatsiooni popgigant. Kohe 37-aastaseks saav mees on üles kasvanud meie kõigi silme all ning hitte tootnud juba kolme viimasesse kümnendisse! Ta on miljonite kuulajate muusikalisesse DNAsse sisse kodeeritud. See võib tunduda kellelegi pühaduse rüvetamisena, kuid olles ise tulihingeline Michael Jacksoni austaja, leian ma, et paralleel nende kahe vahel on ilmselge ning ma ütlen selle ka siis välja. Mõlemad alustasid lapsstaaridena, laulvas ja tantsivas poistebändis, Jacksonitele vorpisid mega-catchysid pophitte kirjutada Motowni legendaarsed heliloojad, *NSYNCile Stockholmi hitivabrik, Max Martini juhtimisel. 21-aastaselt murdis Michael bändi ahelatest vabaks ning leidis Quincy Jonesi abiga oma käekirja, 21- aastane Justin tegi seda The Neptunesi ja Timbalandi abiga. Jätame kõrvale rassi, poliitika, skandaalid ja muu negatiivse ja keskendume muusikale ja artistidele. Paralleel on tugev ning Jacksoni blueprinti kasutades on härra JT aastate jooksul oma karjääris teinud absoluutselt õigeid lükkeid. Et keegi valesti aru ei saaks - Michael Jackson jääb alati popikuningaks. Justinile Jimmy Falloni poolt antud hüüdnimi "President of Pop" passib talle ka nagu rusikas silmaauku. Talle on antud talent, karisma, hea vaist ning tundub, et ideaalne tiim, kellega oma ideid realiseerida. Tiim, see tähendab muusikuid, tantsijaid, koreograafe, managere, PR-inimesi, juriste, plaadifirma bosse jne. Süsteem, mis on siiamaani töötanud pea laitmatult. Mis kõige tähtsam, talle on antud kiiduväärt tööeetika.
JT jätab mulje, et kõik mida ta teeb, tuleb mängleva kergusega. Selle taga on aga jõhker töö. Justin Timberlake on professionaal. Teda vaadates ja kuulates saad aru, kellele ta alt üles vaatab (Jackson, Prince, Donnie Hathaway jpt.), kuid olles pea 25 aastat meelt lahutanud, on tal juba ammu ka oma väljakujunenud käekiri, mis on 100 % tema - äratuntavad meloodiajoonised, leidlikud vokaalarranžeeringud, spetsiifiline häälekasutus (näiteks tema falsett), firmamärgiks saanud koreograafilised elemendid. Tal on oma sound. Oma look. Justin Timberlake – tal on õiged vahendid.
