Louigu ise end näitlejaks nimetada ei julge, sest lavaka paberit tal taskus pole: "Ma ei tunne, et ma oelks näitleja, sest mul pole vastavat haridust. Vaja seda paberit otseselt pole, aga näitleja tiitli saamiseks eeldaks ma, et ta peaks olema ka vastava hariduse saanud, aga kui Grete Kulda vaadata, siis ta pole ka ju seda õppinud, kuid nüüd aga teavad kõik teda kui näitlejat ja ta saab selle tööga väga-väga hästi hakkama."
Loigu ütleb, et mõned inimesed tunnevad ära ja julgevad juurdegi tulla viisakalt, ent on ka neid, kes karjuvad järgi näiteks: "On ka sellist järelelõugamist ja ebameeldivat äratundmist. See mind häirib, Iga inimene saab aru, et see on ebamugav, aga eks tuleb leppida, ei ole midagi teha.
Ka Ada teab selle ebamugavustest nii mõndagi ja tõdeb, et noored 10-12-aastased poisid jooksevad talle uksenigi kodukandi järele, küsides ja hüüdes asju, mis panevad end ebamugavalt tundma: "Need asja, mida nad hüüavad ei ole ilusad. Näiteks karjutakse: "kas sa Kristoga päriselt ei seksinud vä? Aga kas ta sulle seda ja seda on ka teindud.""
Neile noortele, kes "Rannamajast" teda teavad ja mis neid inetusi ajendab hüüdma, on Adal üks sõnum: "Väiksed lapsed, ärge palun vaadake seda saadet."
Aga allolevat "Pidžaamapidu Adaga" tasub vaadata, sest just selles saates selgub, kas näitlejate elu on glamuurne ning kuidas just Loigust seriaalitäht sai: