Maris Järva heldimusega vanavanematele mõeldes: lapsepõlves võtame neid kahjuks väga iseenesestmõistetavalt

"Lapsepõlves võtame vanavanemaid väga iseenesestmõistetavalt, normaalse elu osana. Nüüd tunnen aga üha rohkem, kuidas tahaks ka praeguses vanuses ja eluetapis nendega suhelda ja neid mitte enam nii iseenesestmõistetavalt võtta," tunnistab Järva, meenutades mitmeid armsaid seikasid.

"Minu Tapa vanaema ja vanaisa ehk tapakad, nagu me vennaga neid kutsusime, elasid majas, mille nad ise ehitasid. Kõik jaanipäevad ja jõulud veetsime me seal. Miskipärast läks vanaisa alati jõuluvana saabudes aga sigu söötma… Kui neid enam polnud, tundus nii kummaline, et mis mõttes veedame jõulud kodus ja mis sellest jaanipäevast siis üldse saab?" ütleb Maris. Nemad emaga saavad kergelt silmad pisaraile, seega vanaemalt kuuldud õpetussõnu peab ta endale aeg-ajalt meelde tuletama: "Vanaema noomis kord mu ema, et kõige pärast ei saa kogu aeg muretseda ja iga asja pärast ei pea nutma!"

Ka vanaisal oli Marise elus oluline roll: "Ta õpetas mulle, et alati tuleb südamelt kõik ära rääkida. Mitte ükski mure ei tohi enda sisse jääda, ja elu on näidanud, et mure läheb tõesti poole väiksemaks, kui see endast välja saada. Talle meeldis ka ütlus, et targem annab järele."

Maris tõdeb, et kord, kui talle oli tööl pisut liiga tehtud ja ühte ebaõiglast seika vanaisaga jagas, uuris too, kuidas Maris selle olukorra lahendada plaanib ja kas liigategijale tagasi teha. "Vastasin, et sel pole mõtet ja jätan kõik karma hooleks. Tema reaktsioon oli selle peale nii uhkust täis ja nägin ta siirast rõõmu, et ebaõiglase situatsiooni lahenemise elu kätte usaldan."

Maris tunnistab, et nagu paljudele, pistsid vanavanemad tallegi ühise nädalavahetuse järel hüvastijätuks kallistades pisut raha kaasa. "Lisaks hoidis ta mul alati silma peal, nii et kui ma pärast koera paitamist laua taha istusin, oli ta juba märja käterätikuga kohal, et mu käed puhtaks teha."

"Saaremaa vanaema juures nägin aga tõelist maaelu," tõdeb Maris, rääkides vanaemast, kes sel suvel saanuks 100-aastaseks. "Sel puhul kogunesime mitme põlvkonnaga tema õuel ja veetsime mõnusa suveõhtu. Kui väiksena tundus see talu koos saunaga meeletult suur, siis nüüd tundus kõik nii väike." Oma Saaremaa vanaemaga kohtus Maris viimast korda Tallinnas haiglas: "Saime mõlemad aru, et see jääb viimaseks korraks. Ta võttis mu käe, ja ütles paar lauset, mida ma kunagi ei unusta."