Nublu kontsertarvustus: „Usu mind, sa ei taha sinna minna“

21. aprill, laupäev, Erinevate Tubade Klubi. Nublu teeb oma debüüdi, mida kogunes tunnistama taoline mass fänne, et Erik Morna kirjeldas sündmust kui biitlite teist tulemist.

31. august, reede õhtu (ja-jah klubis pole õhku). Vallaliste Pidu ehk olgem ausad- nublu kontsert klubis Laev ja ma mõistan, mida Morna mõtles. Laeva peasaalis toimuvale kontserdile sisse pugemine on omaette kadalipu läbimine. „Usu mind, sa ei taha sinna minna,“ hoitab üks neiu. Telgi ümber, mille seintest pulseerib „Issi“ loo võnkeid, sumiseb lõbusaid, pisut agressiivseid, tüdinud ja elevil pidulisi ning uste ette asetatud turvad on kõrge käigu peal. Trügimine on täies hoos ja lõpuks tuleb käiku lasta pisut douche move ehk pressikaart, mille abil pettunud tunglejatest mööda pääsen.

Sees on temperatuur üsna troopiline ning akendelt nõrgub sinna veeaurust kondenseerunud pisaraid. Nublu on laval, regus dressid+prillid kombos ja inimesed hulluvad. Põrand vappub ja Laeva täidab ühislaulmine. Ausalt, ma ei liialda, aga eks kõik, kes nublut esinemas näinud on, teavad seda. Siiski ei teki mul juba sees olles kordagi hirmu, et keegi mu surnuks trambib, see liialdus jääb ukse taha.

On olnud palju spekuleerimist selle üle, et milles täpsemalt härra fenomen seisneb ning üheks põhjuseks on pakutud tema lugude naiivseid sõnu ja lihtsat argipäeva temaatikat, millega on kerge läbi nublu vaimuka edastuse samastuda. Tema muss teeb inimestel tuju heaks ja seda on tunda - atmosfäär Laevas on eufooriline ja soe.

Nublu kontsertidest on keeruline klassikalisel viisil kirjutada. Ja polegi mõtet. Tema puhul pole fookuses artist ja laval toimuv, vaid muusika ja selle mõju lava ees olevatele. Publik lihtsalt ei lase tal üksi särada ja ma usun, et see sobib nublule hästi. Ta pole siiani olnud rambivalgusesse tikkuja. Jah, seda pole tal vaja olnudki, kuid arvan, et anonüümsus on tema jaoks rohkem, kui lihtsalt suurepäraselt toimiv turundustrikk. Ärge saage minust valesti aru, kindlasti pole tema salapärane kuvand juhuslik (vähemalt enam mitte) ja toidab tema edu tohutult, kuid ajal, mil artistid on sunnitud kaasa minema igasuguste mängudega, et areenil püsida, on taoline mittepüüdlik suhtumine värskendav.

Võib öelda, et peale legendaarset ETK laivi algas nublu peatükk kohaliku muusikaareeni raamatus, mida võib ilma liialdamata tema valitsusajaks nimetada. Meie oma Arctic Monkeys*- imeartist, kelle iseseisev edu läbi ilma mingite turunduskampaaniate või meediatsirkuse musaäri reeglid kuradile saatis.

*Arctic Monkeys - Sheffieldist pärit indie bänd oli üks esimesi, kes suutis digileviku ja salvestusprogrammide poolt avatud võimaluste läbi ilma traditsioonilise plaadifirma mudelita tohutu fännkonna koguda ja edu saavutada, seades küsimuse alla siiani kehtinud normid muusikaäris.