HIRMOCAST Pingeline intervjuu Hirmo ja Kivisaare vahel pani mõlemad higistama: olen vabatahtlikult pea lõvikoopasse pistnud!

"Täna on väga ajalooline hetk ja ma olen väga hirmul, mis järgnevate minutite jooksul juhtuma hakkab, sest ise ma olen selle vabatahtlikult siin kõik korraldanud, selle jama ette valmistanud ja pea lõvikoopasse pistnud," alustas värsket Hirmocasti episoodi saatejuht Kristjan Hirmo. Kristjan oli seekordseks episoodiks endale külla kutsunud pikaaegse kolleegi Alari Kivisaare, kes pole aastaid intervjuusi andnud. Sellest pakkumisest aga taganeda ei saanud ning Hommikuprogrammi kolleegid olid mõlemad uudsest olukorrast ärevil.

"Pean ütlema, et sa ei ole oma mures üksi, ka mina olen väga hirmul, mis moodi see asi meil siin välja nägema hakkab, kuna esiteks me teame ja tunneme teineteist ikka väga ammu. Oleme iga jumala päev tundide kaupa koos ja ma ei kujuta ette, mida sa mult küsid, sest ma ei tea, kas saab veel olla midagi, mida ei ole juba küsitud. Ja teiseks ka see, et sa tead liiga palju. Jumal teab, mida sa küsima hakkad", naeris Alari.

Alari Kivisaar / Madis Sinivee

Kroonika Meelelahutusauhindadelt on tänavune auhind viies, auhindade reas üleüldiselt aga hoopis 14. "Me oleme ikka natukene üllatunud, sest see muna on siin vahepeal rännanud ikka käest kätte ja vahepeal sattus see ka minu taskusse," sõnas Hirmo, viidates, et eelmisel aastal oli võidukas hoopis tema. "See oli anomaalia," teadis Kivisaar muutuse põhjust.

Eduka raadiohääle käest uuritakse tihti, mis on tema edu valem ja viinud teda just neisse kõrgustesse, kus oleme harjunud teda nägema täna. Alari töö ja oskus tundub iseenesestmõistetav, kuid mees selgitab, et miski pole lihtsalt tekkinud.

"Eks see raadiotöö on koguaeg üks töö ja vaev, ega see ju iseenesest tule. Siin ole ka oma osa selles, et siia on korralikult vundamenti laotud väga pikkade ja pikkade aastate jooksul," kirjeldas ta ning sõnas, et ei suuda isegi meenutada kui kaua on ta raadios olnud. Erialane töö sai alguse Tartu raadiost . "Ma ei tea kui vana ta on..35? Või midagi sinna kanti," loetleb mees oma väärikaid aastaid tööpostil, mida on juba nii auväärselt palju, et isegi lugemine läheb sassi.

Alari Kivisaar, Ariadne, Foto: Urmas Kolsar

"Ma arvan, et kõik saab alguse otsusest. Sa pead tegema selle otsuse ja hakkad tegelema ühe, teise või kolmanda asjaga. Minu puhul siis raadiotööga. Ei saa tulla raadiosse ja olla siin edukas kui tuled ja mõtled et oh, ma lihtsalt proovin ja vaatan kuidas läheb. Pead vastu võtma selle otsuse, et ma olen see raadiomees või -naine ja pead tegema selle otsuse, et sa panustad siia 100% ja ülejäänud tegevused peavad kõrvale jääma, või veel parem kui neid üldse ei ole," kirjeldas Alari enda edu valemit.

Ainuüksi otsustamisest Alari sõnutsi aga ei piisa: "Siis tuleb vajutada gaas põhja, sest kui otstusele ei järgne actionit, ei ole otsus, vaid unistus!". Mees mäletab selgelt momenti, ruumi ja kohta selles ruumi, kus võttis vastu otsuse, et tema elus saab esikohale just raadiotöö.

Alari Kivisaar, Hommikuprogramm / Foto: Urmas Kolsar

Üheks suureks ja oluliseks otsuses oma elus peab Alari ka Tartust Tallinnasse kolimist, sest seal näeb otsest seaost selle vahel, mis on ta viinud siia, kus on ta täna. Kasvõi logistilises võtmes. "Ma sain aru õnneks ise, et ma ei saa kahte jumalat teenida. Ma kas jätkan oma ülikooliõpinguid või keskendun DJndusele ja ma otsustasin keskenduda DJ tööle, kus ei läinud mul ka väga halvasti," meenutas ta.

"Otsused tuleb inimesel endal vastu võtta. Teistel on lihtne midagi soovitada ja arvata, see ei ole nende elu. Seda ma tegin ja läksin seda kultuuritöötaja rada minema. Selle peale oli eriti kurb mu vanaema, kui ta kuulis, et pojake ei lähegi ülikooliga edasi, vaid läheb hoopis mingit kahtlast asja tegema," räägib Alari.

Suurimaks inspiratsiooniks ja iidoliks oli Alarile raadio Luxemburg, mida sai püüda kui raadioantenn malmradika vastu suruda. Ilusa ilmaga levis veelgi hõlpsamalt. Raadio jäi Alarile oluliseks just seetõttu, et oli kõikidest teistest Euroopas tegutsevatst ja kättesaadavatest väga palju erinev. Sealt kuulis ta lisaks muusikale ka DJ juttu. "Mäletan väga hästi, et teised sõbrad lindistasid sealt muusikat, aga mina lindistasin DJ-de juttu ja signatuure. Meie kassetid olid väga erinevad. Teised lõikasid selle DJ loba välja, mina lõikasin muusika," naeris ta.

Kivisaar, Tanja, Hirmo / Foto: Urmas Kolsar

Tõuge just tehnikahuvi poole tuli suuresti Alari isalt, kuid väga märgilise tähendusega meenutab ka kohtumist kunagise DJ ja praegu selgeltnägijana tuntud Ervin Hurdaga, kellega kohtumine pani veerema juba järgmise ahelreaktsioon. "Kõigepealt kerisin juhtmeid ja olin niisama diskodel abiks ja ühel hetkel astusin lavale."

"Meil oli selline sõpruskond, kellest sirgus välja täitsa ametlikult Halle klubi ja seal sai kambakesi käidud ja lindistatud ja tehtud ja toimetatud. Üks asi viis teiseni, teine kolmandani. Ilmselt on ka mingid juhused mängus nagu elus ikka," arvab ta.

Kummalise seigana kahe praeguse kolleegi vahel on Hirmo lapsepõlvemälestus, mis on küll Alari omaga sarnane, kuid hoopis teisest otsast. "Pean ütlema, et Kivisaarega on mul juba lapsest peale olnud eriline side. Mina olin noor poiss Räpinas, muusika ja raadiohuviline. Nii nagu sina kuulasid raadio Luxemburgi läbi häda ja erivahendite, siis mina kuulasin raadio Tartut. Raadio Tartu oli ka Eesti raadiomaastikul omamoodi nähtus. See oli ikka selline kommertskanal, millisena me teame praegu raadiot. Seal oli muusikat ja reklaami ja juttu," kirjeldas Kristjan.'

Alari Kivisaar, Laura Põldvere ja Kristjan Hirmo

"Olin ka ise otsapidi kaudselt selle raadio sünni juures ja nende inimestega koos, kes seda reaalselt ehitasid. Siis sinna oli vaja saatejuhte ja DJ-sid ja tollal sul polnudki kedagi rohkem võtta sinna kui neid samu vendi, kes klubides mängisid või kultuurimajades pigem. See põhjus oli väga lihtne: neil oli muusikat. Ega raadiol ju ei olnud muusikat. Kust nemad seda said? Kuna tol ajal ka diskodel räägiti iga laulu vahele, siis polnudki suurt midagi kellegi vahel valida," selgitas Alari.

Raadiohääl mäletab eredalt isegi oma esimest palka ja spiiki. Palk oli loomulikult vägev: tahvel šokolaadi. Esimene spiik sündis aga Tallinna 15. keskkooli saalis, kus oli parasjagu mängimas Kim Carnesi lugu "Invisible Hands".

"Ma ei tea kuidas see juhtus aga sain minna ja haarata  mikrofoni. Ma mäletan, et ma ütlesin sellise lause, et ehk aitavad teid tantsupõrandale Kim Carnesi nähtamatud käed," naeris Alari.

Kuula kogu intervjuud kahe kolleegi vahel, kes on mõlemad pärjatud Aasta parimate raadiohäälte tiitlitega: