Plaadiarvustus: Kas Nicki Minaj kehtestab end "Queen" plaadil räpi kuningannana?

Kui Minaj 2010. aastal Kanye Westi "Monster" loo külalisvärsis oma tehnilist tugevust ning keerulisi riimimustreid demonstreerides räpi skenele tõusis sai ta (kindlasti mitte vastu tahtmist) peakohale ka parima kaasaegse naisräppari märgi. Isegi Yeezy ise rääkis, et kaalus tolle salmi eemaldamist, kuna see jättis mehe enda räpsi varju. Taolised tiitlid koguvad teatavasti enda ümber ka pingeid.  Nelja aasta eest lansseeritud "The Pinkprint" sai küll eeskujuliku vastuvõtu nii kriitikutelt kui fännidelt, kuid õhku jäid küsimuse, kas tehniliselt oma võimekust küll siin-seal tõestanud Minaj ikka suudab hiphopi areenil oma jalajälje tõeliselt maha jätta ning räpparil oli, mida tõestada.

On teada, et "Queen"i sisu ja konseptsioon olid pidevas muutumises ning Minaj on ise selle loomeprotsessi käigus öelnud, et võib iga hetk stuudiosse minnes mingi detaili või värsi ümber mõelda. Ka ilmumiskuupäevad visklesid ühelt teisele. Ühesõnaga, aega võttis, aga asja sai. Või noh, kind of. Kindlasti on plaadil tugevaid radasid ning õnnestumisi, kuid 10/10st üllitisega siiski  tegu ei ole. Arusaamatuks jääb albumi pikkus; 19 lugu, mida poleks kindlasti kõiki vaja läinud. Filler trackide seas on näiteks "Run & Hide" ja "Nip Tuck". Ka Eminemi peadpööritavalt vuristavat (ent mitte eriti sisukalt löövat) värssi sisaldav "Majesty" on leige ja pisut killustunud. Jääb paratamatult mulje, et tegu on osaliselt katsega igasuguse hiphopi ja R'n'B Spotify kuulaja playlisti jõuda. Albumil kõlab siidist nüüdis-rütmi ja bluusi ("Bed", "Thought I Knew You"), trapi ( "Hard White", "Chun Swae") ja vanakooli hiphopi ("Barbie Dreams"). Muidugi on mitmekesisus hea, kuid albumi kui terviku kontseptsiooni see ei toeta ning kohati voolab "Queen"il liialt palju erinevaid helimustreid ning kogu kupatus valgub pisut laiali.

Aga nüüd õnnestumistest ka, sest neid, nagu ütlesin, on. Kõige eredamalt jäävad kõlama lainetav "Ganja Burn"; Grandega kahasse lauldud raadiosõbralik "Bed"; süngel trapi rütmil rahulikult kulgev "Chun Swae"; "LLC", millel Nicki osavalt helirõhuga mängides oma konkurentidele lajatab ja muidugi Biggie lugu, "Just Playing (Dreams)", sämpeldav "Barbie Dreams". Viimane on vaimukas muheda vanakooli hõnguga semi-diss track, kus Minaji sujuva flow saatel saavad puid kõik Drake'ist 50 Centini. Kõige tabavamalt paneb naine siin paika mõnd aega tagasi tobedate väljaütlemistega tähelepanu pälvinud DJ Khaled (kes teab, see teab; kes ei, see guugeldab). Loo outro osas tuleb imeliselt esile ka Minajile nii omane vokaaliga mängimine, mille osavuses on teda võrreldud Busta Rhymesiga.

Nii albumi teematika kui helipilt nõretavad enesekehtestusest ning Minaji eepilisusest; nimigi ütleb, kelleks naine end peab ning selle albumi põhjal võib talle põhimõtteliselt selle krooni pähe panna küll, kuid "Queen" pole siiski nii tugev saavutus, et räpikuninganna saaks muretult valitsema jääda.

Kuula kogu albumit siit: