SUUR INTERVJUU: Karl-Erik Taukar 30! Algusest, praeguseni - edust ja edutusest!

ENNE SALVESTATUD AJALUGU

1. märtsil, 30 aastat tagasi, kella kümne paiku hommikul, nägi ilmavalgust pisipõnn Karl-Erik. Oma venna ja vanemate rolli osas on ta alati olnud helde kinnitamaks nende tähtsust olemast talle eeskujuks, teeviidaks ning õpetajateks.

Oma esimesed eluaastad veetis ta Viljandis, vanemate ja pere poolt alati hoitu ja armastatuna. Karl-Eriku ema Karin on koorijuht ja klaveriõpetaja, seega pole vist eriline ime, et poeg oma näpud muusika magusasse meepurki pistis.

Esimene bänditegu jõudis kätte aga alles 8. klassis ja enne Tallinnasse kolimist väga suurt ja aktiivset muusikakümblust polnudki. Kuigi käis poistekooris, siis muusikakooli pole varbad teda üldse kandnudki. Pillimäng on õpitud iseseisvalt.

Seda, et Karl-Erik on ka väga hea bassist kiputakse unustama, aga “kuulujutud” levivad ikkagi. Isegi metal-bänd Heraldi solist Sven Varkel on kuulnud muusiku osavast pillikäsitlusoskusest ning ei lööks apetiitse võimaluse korral koostöö osas risti ette.

Avalikuim ja suurim triumfikäik oli 2012. aasta talendisaates “Eesti otsib superstaari” osalemine. Hooajal, kui võitjaks krooniti Rasmus Rändvee ning laululavadel lendamiseks sättis sulgi sirgu ka Elina Born, finišeerus Karl-Erik neljandana.

Kui mõningatest saates läbi aegade osalenud väga edukatest võistlejatest pole tänaseks päevaks enam midagi kuulda, on Karl-Erik peagi vallutanud kõik tipud, mida Eesti meelelahutus- ja muusikamaastik pakkuda suudab.

Kõrvaltvaatajate jaoks näib, justkui oleks edu saavutatud üleöö ning pärast superstaarisaadet oli Karl-Eriku, piltlikult, kukile võtjaid, palju. Tegelikult oli veel päris mitu pikka aastat, mil kõikide tippude vallutused tegi Karl-Erik ikkagi ainult iseenda toel.

“Esimesed kaks aastat võtsin ise oma kõnesid vastu ja saatsin ka raidereid ise,” meenutab ta. “Superstaarisaate järgne aeg oli ikkagi selline, et käisin tihtipeale üksi oma kitarriga kuskil restoranis või peol, mängisin kolm setti, stilistiks toonane tüdruksõber ja kõik oli natuke põlve otsas tehtud.”

“Kõigele “Jah” oli tollal mu märksõna,” ütleb Karl-Erik. “Alles hiljem lisandus mulle management, mille kolmest liikmest üks olen ma ise,” muigab ta.

Ometi ei pannud väiksematel üritustel osalemine teda eelarvamuslikku lahtrisse, justkui tegemist oleks artistiga, kes ei oleks suuteline suurematel lavadel laineid lööma. Vajalik teekond, et jõuda praegusesse. “See oli õppimise aeg. Mina ja mu väike Volkswagen Golf 4 sõitsime kümneid tuhandeid kilomeetreid maha selle ajaga,” räägib Karl-Erik suure heldimusega.

Varasemaid muusikaprojekte, enne soolokarjääri, pole krooninud eriline edu. Kui paljud mäletavad bändi Triin Niitoja & John4 või hoopis eksperimentaalsem projekt Sölgie Ämbör? 2013. aastal suundus Karl-Erik koos Koit Toome ja Uku Suvistega naistepäeva auks kokku kutsutud minituurile. Sama aasta kevadel mängis ta bassi Elina Borni live bändis ja on esinenud ka ansambli The Swingers koosseisus.

2013. aastal suundus ta oma esimesele suvetuurile ning samal augustil avaldas ka esimese singli “Seitsme tuule poole”, mis vallutas raadioedetabelid. Kokkuvõtvalt võib tagasi vaadates järeldada, et suurim edu hakkas muusikut kroonima siis kui ta asus solisti rolli. 2014. aastal ilmus esimene plaat.

“Sellest ajast kui 2014. aasta lõpul ilmus “Vääramatu jõud” ja hakkasin sihipärast koostööd tegema Stig Rästa ja Fred Kriegeriga läks asi palju lihtsamaks. Ma ei pidanud enam kompama igasuguseid piire,” avaldab muusik tunnustust teda toetanud meestele. Eriliselt toob ta välja muusikaärimees Fred Kriegeri nõuanded, mille kuulda võtmine Karl-Eriku sõnutsi hüppelise arengu esile kutsusid.

VÕLU-UBA

Mille poolest oled sa praegu samasugune kui lapsena?

“Kunagi isa rääkis, ise ma seda väga ei mäleta: Toimetasime mööda linna ringi, käisime igal pool poodides, ehituspoodides kus juhtusid alati olema naisteendindajad. Isa on rääkinud, et mul puudus igasugune filter. Esimene asi, mis ma poodi sisenedes tegin oli see, et läksin kohe müüjatega juttu rääkima. Rääkisin neile muuhulgas ka seda, et mul on isa, kes muneb Kinderi mune,” puhkeb ta naerma.

“Mu isa tõenäoliselt ei ole õnnelik, et ma räägin praegu - soliidses eas, soliidne mees,” naljatleb ta.

“Aga isa tõi mulle poest alati Kinderi mune ja võttis need jopetaskust või tagataskust välja ja siis ta tegi mulle sellist showd nagu ta muneks neid mune. Siis ma alati rääkisn neile müüjatele, muu jutu käigus, et mul on selline isa, kes muneb Kinderi mune ja ma olen täna juba ühe muna ära söönud,” meenutab ta.

“Siis lettide vahelt tuli mu isa, ja müüjad vaatasid, et ahah, selline härrasmees siis, kes muneb Kinderi mune,” avaldab ta, et peab isaga enne läbi arutama, kas sellist lugu üldse avalikult jagada tasub.

“Mingil hetkel ma sain aru, et maailmas on ka halvemad asjad, et kõik ei ole alati nii sõbralikud ja head, et kõigiga ei saa minna vabalt rääkima. Ja ma muutusin mingil perioodil kinnisemaks. Ma ei ole sellist ekstrovertsust tagasi saanud, mis mul oli 4-5 aastasena, aga mingil perioodil oli mul selline häbitu komme rääkida võõraste inimestega mingitel väga veidratel teemadel.

Täiesti süüdimatult,” räägib Karl-Erik.

“Aga jah, see oli esimene märk sellest, et minust võiks saada ekstrovertne inimene. Aeg läks mööda, tuli puberteet ja ühel hetkel tuli hakata ka mingit vastutust võtma. Mingil hetkel kahjuks, võib-olla ka õnneks, see ekstorvertsus ei jäänud külge ja minust ei saanud sellist ekstroverti, mida oleks võinud oodata, aga mulle tundub, et mingi osa sellest on kindlasti olemas ja ma arvan, et see aitab mul ka oma tööd teha, et ma pole just eriti kinnine või intovertne inimene,” toob ta välja juba lapsepõlves ilmnenud kasuliku omaduse.

“Kui mul on midagi hingel, siis minu jaoks ei ole mingi probleem helistada kõik oma sõbrad läbi, see lugu ära rääkida ja küsida nõu. Ma kindlasti ei ole see, kes jääb üksinda nuputama. Minu jaoks ei ole mitte mingi probleem jagada. Mitte küll kogu Eesti rahvaga ajakirjanduses, aga lähiringiga küll. Ma arvan, et see oskus ja vajadus on minus tänaseni säilinud,” avaldab ta.

30 AASTAT KARL-ERIKUT

Tundub, et tänapäeval on 30. juubel sama suure tähtsusega kui varasemalt on peetud numbrit 50. See on justkui mingi maagiline verstapost kuhu jõudes saavutad sa oma senise elu haripunkti ja kõik hakkab muutuma ja teiseks saama. Mida tähendab 30. eluaasta täitumine Karl-Erikule?

“See number tähistab tegelikult ju tiire ümber Päikese,” arvab ta. “Mingi mõju võiks justkui olla, kui oled selle tiiru ära teinud, mingi füsioloogiline märk, aga mul on tunne, et see on natuke juurde mõtlemise küsimus, mis sellele numbrile tänapäeval omistatakse. Mulle tundub, et see on teiste jaoks ilmselt suurem kui mulle isiklikult,” sõnab ta suure ja sügava väljakumava rahuga.

Ometi on ta ajaga õppinud oma keha ja olemuse eest hoolt kandma, sest mõistab, et meie keha on ainus sõiduk, mis meid siin ilmas ringi liigutab ja eesmärkideni viib. Seetõttu mõtleb ka tema järjest enam sellele kuidas kauem vastu kesta: “Kaks aastat tagasi mul isegi puudus teadvuses selline osa, mis mõtleks toitumise või une peale.”

“Kunagi võisin paari tunnise une pealt pikka aega purjetada. Esineda, koolis käia või tööl, aga tänasel päeval on see kõik mõistlikkuse printsiibil. Sinu enda enesetunne ütleb sulle kui sa midagi valesti teed ja parem on see üles leida kui seda ignoreerida. Ma arvan, et mingit tehnikat ei olegi vaja olnud. Pigem see, et kui tunned, et oled väsinud, siis mine magama ja kui oled pinges, siis luba puhkust,” ütleb Karl-Erik kuldsed sõnad.

Ainuüksi kõrvaltvaatajana jääb mulje, et Karl-Erik liigub ülehelikiirusel – täna siin ja samal hetkel juba veel kolme projekti kallal. Kas vabalt võtmine tuleb välja, või on ikka nii, et tee minu sõnade, mitte tegude järgi?

“Kunagi ei tulnud üldse see välja ja mõned aastad tagasi oli printsiip see, et kõik mis köidab tuleb ära teha. Tervise ja väsimuse peale ei mõelnud ma üldse. Aga selge on see, et nii ei saa. Tuleb mõelda. Viimasel ajal tuleb mul see “ei” ütlemine ikka väga hästi välja,” naerab ta.

“Uued inimesed ja projektid on minu jaoks hästi huvitavad ja ei taha inimestele kurba meelt teha,” selgitab ta, miks varem “ei” ütlemine keerukamaks on osutunud.

“Kui see ala millega tegeled sulle meeldib, siis põhimõtteliselt kõik, mida selles vallas teha saab annabki positiivseid emotsioone, aga ühel hetkel saab kortisool ja adrenaliin kehast otsa ja siis lihtsalt ei jõua füüsis enam sellele teotahtele järgi. Neid piire olen ma kombanud, õnneks neist mitte üle läinud.”

“Tasakaalu leidmine on teekond ja aru saamine, et ennast ohverdades teistele headmeelt teha ei ole ka mõtet.”

SAATUS, TEADUS VÕI JUHUSED

Karl-Erik kinnitab, et elus on tal olnud mitmeid väga inspireerivaid kohtumisi, nõuandeid ja seiku, mis on teda oma teekonnal palju aidanud ja toetanud. Kummalisel kombel toob ta esimese hooga välja jutuajamised Fred Kriegeriga kui noor muusik alles telesaates “Eesti otsib superstaari” edu poole pürgis.

“Esimene inspireeriv kohtumine ja jutuajamine, mis praegu meenub, toimus juba superstaari hooaja finaalis. Sattusin rääkima Fred Kriegeriga,” räägib ta. “Elinaga tegi ta juba enne saadet koostööd ja Rasmusega pärast saadet. Mina olin tema jaoks ilmselt selline underdog, kes superfinaalis kaasa ei räägi, aga minul oli temaga väga põnev vestelda.”

“Ta andis mulle nõu, mida tol hetkel oli väga põnev kuulata, sest ma kujutasin ette, et need asjad käivad natuke teistmoodi. Aga ta jagas mulle nõu ja ma võtsin seda väga tõsiselt.” Aastaid hiljem teeb ta selle sama inimesega tihedat koostööd, on olnud saatejuhiks teleprojektile, kust noppis neljanda koha ning esinenud mitmes rollis areenil, kuhu paljud muusikud oma karjääris pürgivad.

“Fredist pean managerina väga lugu,” tunnustab Karl-Erik tema panust. “Fredil on ettevõtlustaust ka mujal kui muusikas, tänu millele on tal selline elegantne ja eetline oskus asju ajada.”

Teinegi kummaline sündmuste kokkulangevus, mis täisringi teinud: Eesti Laulu žürii poolt konkurentsist välja jäetud lugu “Vastupandamatu” on Karl-Eriku praegu üks edukamaid lugusid ja teise looga vaid Eesti Laulu poolfinaali jõudnud muusik oli tänavu suurejoonelise teleprojekti üks saatejuhtidest.

Neid paralleele ja täisringe võib tema elus leida teisigi, seetõttu küsin, kas ta usub saatusesse?

“Ma ei välista kunagi selliseid kõrgemaid jõusfääre,” ütleb ta.“Mul on aukartus selliste kõrgemate jõu- ja mõttesfääride suhtes ja ma ei tahaks öelda, et ma ei usu. Aga kui pean praegu vastama, siis pigem usun teadusesse ja juhusesse, hetkel. Aga ma ei välista midagi. Inimesed pööravad ära ja hakkavad igasuguseid asju uskuma,” naerab ta. “Midagi lõplikku ei saa öelda.”

SAATEJUHT VÕI MUUSIK

Lisaks sellele, et Karl-Eriku mõnus helikeel ja mahe vokaal paitab kuulajate kõrvu, on tema lugudes lihtsad ja kergesti samastustunnet pakkuvad sõnumid. Teda saadab sõnuseletamatu karisma, sümpaatsus ja sisemine tasakaal ja mõistlikkus.

Ta on hea poiss, aga mitte tuim, tundetu või üleliia kammitsetud. Tema silmist, olekust ja jutumaneerist on mõista, et tal on piisavalt särtsu ja nutti, et enda eest seista ja kammitsused kõrvale jätta.

Seetõttu on toimunud äärmiselt meeldiv ja loogiline progressioon ka tema kui muusiku elus ning temast on saanud ka hinnatud õhtu- ja saatejuht.

Kõrvuti aastatepikkuse staažiga saatejuhtide ja näitlejatega paistab ta silma oma autentsusega. Näib, justkui polekski tekst varem pähe õpitud, vaid tuleb kuskilt sügavalt sisimast, loomulikult ja loogiliselt. Ja tihti tulebki. Kuidas see õnnestub?

“Ma ise teadlikult ei etenda mingit rolli. Eks igal inimesel on mingid tujud. Lõppkokkuvõttes olen ma kuskil sõpradega enam-vähem samasugune aga lisandub võib-olla mõni uus külg, või oma elukaaslasega kahekesi kodus. Inimestel ongi erinevad tujud. Alati ei ole minagi sellise igihalja naeratusega ja laitmatu diktsiooniga,” mõtiskleb ta.

“Olen absoluutselt kehv näitleja. Ma õnneks ei ole ühelgi castingul käinud, aga ma arvan, et ma oleksin õudne. Mul on kahjuks või õnneks ainult üks roll mida etendada ja see olen mina. Kui see ühte või teise formaati sobib siis see on ju väga tore,” arvab ta.

Kellena tunneb Karl-Erik ennast rohkem seotuna: muusiku või saatejuhi rolliga?

“Kas inimene ei või olla mõlemat?” küsib ta vastuseks. “Mulle tundub, et parimatel meist on see isegi õnnestunud.”

“Ma arvan, et inimesed ei võta Mihkel Rauda selle pärast kehvema laulukirjutaja või kitarristina, et ta ka saateid juhib. Või näiteks kasvõi Ivo Linna, kes ka tegelikult regulaarselt teletööd teeb. Ma ei teagi, mulle meeldivad mõlemad. 90 protsenti ajast ja rohkem energiat kulutan muusikale,” avaldab ta.

“Televisiooni jõudu ei tasu alahinnata,” sõnab noormees. “Kuigi räägitakse Netflixist ja Youtube’ist, et kohe võtavad üle, aga tegelikult Eestis tundub, et mitte veel. See on tõeline massimeedium Eestis. Kui rääkida Eesti Laulust - väga paljud inimesed vaatavad seda saadet. Paar-kolmsada tuhat inimest. Ma peaksin esinema kaks aastat, et samale hulgale inimestele kontserte anda,” mõtiskleb Karl-Erik.

Karl-Erik Taukar ning tema bänd kuulub sellesse eksklusiivsesse klubisse, kus praegu on vaid seitse liiget: Saku Suurhallis kontserdi andnud Eesti artistid. Samal areenil on ta üles astunud ka saatejuhina. Kas nende kahe kogemuse vahel on mingi erinevus, või pole sellel tegelikult üldse vahet, kus esineda?

“Kui on ikkagi saal rahvast täis, ei ole midagi öelda, see on puhas elekter,” sõnab ta meelekindlalt. “Ma võtan seda väga suure vastutusena kui mulle usaldatakse sellise suure projekti juhtimine.”

“See on kindlasti selline asi, et esimesi kordi seal midagi tehes on tunne kindlasti veel ülevam kui siis kui seal olla juba mitmes kord, või mitmekümnes. Aga lavalt vaadates on see alati võimas," tõdeb ta.

KUIDAS PÕGENEDA ISEENDA EEST?

Nagu Karl-Erik ütles, siis tema edu üheks võtmeks on see, et talle on antud etendada ainult üks roll, mis õnnekombel sobib ka teistesse formaatidesse. Aga just see, et ka vaatajate ja publiku jaoks on ta koguaeg tema ise, tähendab, et nii nagu kiitus, tuleb iseendana vastu võtta ka laitus.

Kui näitleja puhul võib ebaõnnestumise või negatiivse reaktsiooni panna suuresti näiteks karakteri või tegelaskuju olemuse süüks, siis Karl-Erikul poleks justkui kusagile põgeneda.

Tuhanded pilgud jälgivad – kas poes käimine või argielu elamine on seetõttu ka keeruline?

„See ei ole minu meelistegevus, et ma sihiks ennast mingil tipptunnil kuskile poodi,” avaldab ta. “Ütlen ausalt, et kunagi kui supestaarisaade oli alles alguses ja esimesed tähelepanuilmingud tekkisid, siis ma tohutult nautisin seda. Läksin poe uksest sisse, et nonii, kas panite ikka tähele, et mina nüüd saabusin,” naerab ta.

“Aga see oli muidugi väga lühike aeg, sest see kõik oli lihtsalt väga põnev. See oli tõesti enneolematu, et vau, võõrad inimesed vaatavadki otsa ja sosistavad üksteisele kõrva. See ikkagi annab tõestust, et minus on edevus täiesti olemas," tunnistab muusik muiates.

“Eks ma ikka veidi valin, mis ajal ja kus ma toimetan, et mitte olla kuskil rahvamassides tähelepanu keskpunktis,” selgitab ta, et tuntus dikteerib mõndadel juhtudel seda, millal ja kuidas ta oma päevakava sätib.

Fännina on vahel kiire ununema, et ka tuntud inimesed on lihtsalt inimesed, kes elavad oma elu ja teevad samamoodi neid igavaid ja argiseid asju. On ilmselt meil kõigil neid hetki, mil kiiresti kodupoodi hüpates palvetad, et nüüd mõne tuttavaga kokku ei juhtuks. Nii tuntud inimesena nagu Karl-Erik võib sellisest päevast ainult und näha.

“Muidugi on ju kihvt inimestega rääkida. Ammutada neist positiivsust, nendega lävida ja muljetada ja pilti teha. Aga ilmselge on see, et kõikide inimestega alati ei klapi. On inimesed, kes on teist tüüpi. On täitsa selge, et kaks võõrast inimest alati ei pruugigi  omavahel klappida. Sellepärast meil ongi selline oma ring, kellega klapib ja tuhandeid inimesi, kellega kohtud tänaval, oled viisakas inimene, aga kellega ei taha võib-olla sellisesse väga lähedasse suhtlusesse astuda,” selgitab ta.

Tuntusel on teinegi varjukülg: inimesed ei pruugi enam olla nii siirad või omakasupüüdmatud. Kuulsust nähakse paljuski kiire viisina jõuda edu ja õnnestumise poole. Seetõttu paljud selle järgi ka ihalevad. Kui palju ebasiirust Karl-Erik oma elus ja karjääris kogenud on?

“Mingi selline tuttav tunne on küll, et tõenäoliselt on olnud olukordi kus ma olen tundnud, et see nii on. Aga mida aeg edasi, seda paremini ma varjatud agenda ka ära tunnen,” selgitab ta.

VEEL 30 AASTAT KARL-ERIK TAUKARIT

Laias laastus vaid veidi alla 7 aastaga jõuda oma kodumaa absoluutsetesse tippudesse, jõuda koolijütsist oma ala tegijate sekka, on tunnustust väärt saavutus. Aga nüüdseks on kõik justkui ära tehtud ja mitte, et me oleksime tüdinud, sugugi mitte! Pigem mõtiskleme, et mis saab edasi ja mis juhtub siis kui kodumaa jääb Karl-Eriku jaoks liiga väikseks?

“Mõnes mõttes on õnn see, et ei ole väga püsimatu olla,” sõnab Taukar täie rahuga. “Tegelikult on väga lahe elada nii, et saad nautida seda protsessi, mis parasjagu käib.”

“Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma tahaksin nendes asjades lihtsalt areneda, mida ma teen parajasti. Ma ei saaks öelda, et ma mingit tüdimust tunnen, et ma peaks hakkama näiteks Riigikokku kandideerima. Mulle meeldib see, et mul on väga palju asju mida õppida,” sõnab ta.

Kas on ruumi arenemiseks? Eesti väikseks ei jää?

“Tegelikkuses ma ikkagi ei arva, et Eesti väikseks jääb. Isegi kui tundub, et mul on viimaste aastatega olnud väga palju edukaid lugusid ja plaate, siis tegelikult on see väga lühike aeg ja meil on ansambleid kes tegutsevad ikka 30 ja rohkem aastaid. Kuigi mulle see elu siiamaani on väga meeldinud, siis ma arvan, et mul oleks väga kiht seda elu veel elada.

Eks näis. Vabakutselisena mitte keegi, mitte kunagi ei garanteeri, mitte midagi. See võibki nii olla, et täna on singel number üks ja mõne aja pärast ei ole enam. On see elu alati selline üles-alla, edugarantiid keegi ei anna. Ma olen õnnelik selle üle, mis mul on. Naudin protsessi. Ei sea alati suuri eesmärke kuskile kaugele silmapiirile,” räägib ta endale omase rahu ja enesekindlusega.

Välismaa?

“Ma ei kibele ära siit,” avaldab ta, et mitmeid koostööpakkumisi on tulnud ka välismaalt ja ka tiimiliikmetega on erinevaid ideid veeretatud kuid südames tundub Karl-Erik olevat leidnud oma koha kodumaal ning ei pea välismaale pürgimist või seal olemist oluliseks, või üldse, vajalikuks. “Võib-olla mõni nimetaks mind ambitsoonituks, et miks ma ei säbele Soome või Venemaale, aga ma ütlen ausalt, et mulle väga meeldib, millised võimalused meil täna Eestis on, et saame mängida väga kihvtidel lavadel.”

Kas mõni uks veel suletud ka?

“Ma ei tea, väga raske öelda, kindlasti on. Kui esimese hooga meelde ei tule, siis vist on hästi, pigem,” arvab ta.