Kaasaegse muinasjutuna alguse saanud armastus, avab läbi aja üha rohkem tahke, mis kogu loo üha romantilisemaks muudab. Victoria ja Stefan kohtusid laeval, millel nimeks Victoria. Stefan oli seal muusikuna, Victoria tantsijana. Tantsutüdrukutes tekkinud elevus nägusa ja sõbraliku noormehe üle teda aga ei kõigutanud, sest silmi jätkus vaid ühele. Esimesest hetkest tundus, et klapib ja see ülev tunne jätkub tänaseni.
Laeval veedetud aeg oli aga üsna ebatraditsiooniline viis kohtumiseks ja suhte alustamiseks. Stefan oli aga juba õige pea kindel, et pelgalt laevaunelmaks see kohtumine ei jää ning Victoriast saab tema pruut ka mandril. Sarnane hirm kerkis ka Victoria hinges, sest ei olnud selge, mis saab siis kui esinemisreis otsa saab.
Viis aastat tagasi veebruaris sündis hetk, mida paar igal aastal tänaseni oma aastapäevana tähistab. "Jalutasime Stockholmi tänavatel ringi. Üks hetk võtsin Vicil käest kinni ja ütlesin, et soovin, et sinust saaks minu naine,“ kirjeldas Stefan.
Stefan aga tajus, et sõnadel võib kõige keskel olla ikkagi vähe jõudu. Nõnda soetas ta pardakauplusest liblikaripatsiga kaelaehete ja kinkis selle Victoriale. "Ütlesin, et see on märgiks, et need päevad siin laeval ei olnud niisama. Tajusin, et ta ikkagi muretseb," mäletab ta.
"Tahtsin teha žesti, mis näitaks, et see kõik, mis oli, on päris,“ sõnab Stefan, kellest juba käesoleva kuu lõpuks saab Victoria abikaasa.
Loe refereeritud artiklit ajakirjast Anne & Stiil!