Vabakutseline ajakirjanik Vahur Joa kohtus saatest "Suunamudijate meistriklass" tuntud Aleksandriaga, kellega jutustati natuke sotsiaalmeedia rollist Eesti ühiskonnas, sellest, kus Aleksandria ise ennast selles valdkonnas näeb, muusikast ja natuke ka pühadest.
Lühikese vestluse juures sai juba näha, et Aleksandria puhul on tegu noore ja ambitsiooniga naisega, kelle ees on kõik uksed valla. Näputäis õnne ja varsti võib ta juba Eestit vallutama hakata.
Mind on sotsiaalmeedia puhul alati võlunud see, kuidas tavalised inimesed hakkavad teisi tavalisi inimesi jälgima ja nende tegemistel silma peal hoidma. Ja mind huvitabki see, kuidas sina enda rolli selles valdkonnas näed? Sest mina tean sind vaid läbi Instagrami.
Minu roll? Ma ei ütleks otseselt, et mul on mingi roll. Ma olen nõus sellega, et kõik on täiesti tavalised inimesed, igaüks saaks seda põhimõtteliselt teha, aga mingi asi peab olema, miks inimesed sind jälgima hakkavad. Miski, mis inspireerib teisi inimesi midagi tegema. Ma arvan, et minu puhul toimib, ja miks inimesed mind jälgivad ja miks mind on hakatud kutsuma saadetesse või mingeid asju tegema, et nad näevad, et ma olen julge.
Ma teen seda, mida ma tahan teha. Ma ei ole võlts inimene. Mida tihti öeldakse, on see, et märkamatuks ma kohe kindlasti ei jää. Kui ma kuskil ruumis olen, siis minu puhul on nii, et kas ma meeldin inimestele või mitte, aga ma jään inimestele ikka silma.
Ma olen selline isiksus, kes jääb teistele silma, ja miks ma üldse hakkasin seda asja tegema. Lõppude lõpuks ma ei mõtle sellele, mitu jälgijat mul täna tuli või kui palju mul jälgijaid on. See mind ei huvita. Mind huvitab see, mida ma saan inimestega jagada.
Kes kuuluvad sinu jälgijaskonda? On sul see välja kujunenud?
Tuttavad ja sõbrannad on põhiliselt, aga ma olen tähele pannud, et jälgijad on ka päris paljud noored ja väga palju lapsevanemaid. Kui ma vaatan profiile, siis ma näen, et väga palju on vanemaid, kes on lastega pilte üles pannud. Just nagu lapse emad. Ma olen pigem seda märganud. Või siis noored kutid. Ongi siis, kas mehed või emad.
Noorematest meestest saab aru, aga miks just emad? Kas nad on noored või pigem eakamad?
See on päris huvitav, onju? Tead, täitsa sellised emad, kes on 40 või umbes nii. Ma olen nende profiili jälginud ja nad on täitsa tavalised pereinimesed. Nii et miks mina, ma ei tea. Ausalt, ma ei kujuta ette.
Võib-olla neile meeldibki see, et ma olen mina ise. Võib-olla meeldib neile igapäevaselt jälgida, mida ma siis igapäevaselt teen. Ma panen storydes üles pilte toidust, siis trennist, võib-olla inimestele meeldib, et ma teen trenni. Nii et ongi raske ettekujutada, mis neid lapsevanemaid mind jälgima paneb.
Kas nende huvi sinu vastu võib tulla kadedusväärsusest või kadedusest? Ehk siis, kas nad tahavad olla nagu sina või pigem hoiavad sul silma peal, et sind kritiseerida, et neil endal parem oleks?
Ma loodan südamest, et see ei ole nii. Kui sa jälgid kedagi selle eesmärgiga, et sa oled kade ja kibestunud, siis see tekitab sinus tegelikult rohkem depressiooni ja negatiivsust. Nii et ma loodan, et ma tekitan inimestest positiivsust ja pealehakkamise isu, mitte seda, et ta on nii hea ja nii tore ja miks mina selline pole. Tahaks pigem seda, et kui inimesed näevad, et mina käisin trennis, siis nad saavad sellest innustust ja lähevad ise ka.
Kui palju sinu postitused tavaliselt kommentaare saavad?
Oleneb. Mõnel postitusel võib olla üks-kaks kommentaari, mõnel kümme või kakskümmend. On ka kolmekümne kommentaariga pilti. Nii et see täitsa oleneb.
Kas sa kommentaare loed ka?
Jah, ma loen kommentaare, sest minu jaoks on iga jälgija kommentaar oluline. Ma üritan igale inimesele vastata, sest see on oluline. See on oluline, sest kui inimene kommenteerib, siis ta tahab saada mingit tagasisidet. Ta ei kommenteeri niisama, vaid üritab ka saada tähelepanu. Ta loodab saada vastu seda, et kui tema mind märkab, siis märkan mina teda ka. Iga kommentaar on mulle oluline ja ma üritan neile vastata. Ja ka igale kutsele, mis mulle Instagrami saadetakse, igale sõnumile. Nt fännid seoses Kanal2 saatega. Iga tagasiside on mulle oluline, mis muudab mind paremaks ja tekitab tunde, et ma tahan midagi teha.
Kas see tähelepanu sind ka ettevaatlikumaks muudab? Mõtled postitused läbi? Mõtled, kuidas teised inimesed sind läbi nende näha võivad?
Seda on minult väga palju küsitud. Kindlasti ma mõtlen oma postitused läbi. On perioode, kus ma teen seda rohkem. Siis aga on mõni pilt, mida ma ei ole lisanud, mitte sellepärast, et ma kardan, vaid ma arvan, et sellest tuleb mõni artikkel. Aga mina ei näe seda pilti üldse sellisena. Ma püüan vaid läbi mõelda, kuidas minu jälgijad ja kõik teised võivad seda näha. See ei pruugi neile tunduda sellisena nagu mina seda näen, ja kui nii on, siis ma võib-olla ei postita seda. Aga kui ma teen pildi söögist või trennis olles, siis ma väga pead ei murra, mis ma sinna kirjutan.
Kui mulle miski ei meeldi, siis ma nii ka kirjutan. Ma ei ütleks, et ma mõtleks läbi, kuidas kellelegi mõni minu postitus mõjuks. See on raske küsimus, kuna sa ikka vahest mõtled sellele, aga teisel korral mitte. Mõte käib ikka peast läbi, mida keegi ühest või teisest pildist mõtleb, aga ma ei süvene sellesse.
Ma võin lühidalt öelda ka, et mind ei koti. Mind ei huvita, kui keegi ütleb, et ma võiksin vähem ühte tüüpi pilte lisada või miks mul on juuksed kinni või miks ma üldse selle pildi panin. Mind ei huvita see. Vaid ma lihtsalt mõtlen, mida nad võiksid mõelda, aga otseselt see mind ei mõjuta.
Ma pidasin rohkem seda silmas, et kui sa postitad liiga palju ühes toonis pilte, siis sellest võib kujuneda mingi kuvand, mida sa ehk tulevikus enam ei soovi.
Minu valdkond ongi põhiliselt reisimine, bikiinipilt ja sport. Mulle reisides meeldib selga panna ilusad bikiinid ja minna randa. Mulle tõesti meeldib see. Miks ma seda ka tahan on ka see, et enne reisi näen ma oma kehaga vaeva. See motiveerib mind iseendaga tegelema. Kui ma neid pilte ei teeks, siis ma olen 100% kindel, et ma käiksin kottis särgiga ringi, paneks selliseid pilte ja ongi kõik. Mina olen leidnud enda jaoks selle viisi, kuidas end vormis hoida.
Kui ma nüüd ka viimane kord reisile läksin, siis ma tean, et peale saate perioodi sõin ma rohkem kui vaja ja ma ei käinud trennis. Aga kuna mul on sellised geenid, et kui ma söön, siis tulevad lisakilod juurde. Siis ma mõtlesin küll, et issand, ma pean end kokku võtma. Ma lähen reisile ja ma tahan endast ilusaid pilte.
Ma tahan olla heas vormis iseenda jaoks. Ja siis ma nägingi selle nimel vaeva. See kõik kuidagi seostubki minu enda motiveerimisega ka. Trennipildid motiveerivad ka. Kui ma vaatan trennipilte, siis ma ikka mõtlen, et vau, ma tahaks täiega trenni minna. See ongi võib-olla põhjus, miks ma selle valdkonnaga tegelen. See on minu enda jaoks ka motivatsioon.
Kas sa oled pidanud kokku puutuma ka negatiivsete ja õelate kommentaaridega?
*sülitab kolm korda üle õla* Ei ole. Ma loodan, et inimesed ei kirjuta seda. Kindlasti on väga palju inimesi, kellele ma ei meeldi, ja see on täiesti okei. Ma olen sellega harjunud. Juba väiksest saati on olnud, kas ma meeldin või ei meeldi. Sest ma olen väga otsekohene ja sorry, ma ei taha ennast muuta. Ma arvan, et mingit pidi on otsekohesus hea, sest see viib sind edasi, kui sa midagi tahad. Mitte aga see, kui sa oled väike ja vaikne.
Ma küsisin seda sellepärast, et kommentaarid on praegu hell teema. Nt Brigitte Susanne Hunt läks anonüümsete kommentaarotite vastu kohtusse.
Aa, neid asju on ikka olnud, kui mõni artikkel välja tuleb. Inimesed kirjutavad, kes see „staar“ selline üldse on, kes see tüdruk enda arust on ja mida ta endast arvab. Selliseid asju ikka on ja kui ma neid loen, siis ma naeran. Selle kirjutaja on ise kibestunud, kes istub kodus ja pole sealt kunagi väljagi tulnud ja pole oma eluga midagi ette võtnud.
Mind motiveerib selline asi. Ma olen nende üle ikka korralikult naerda saanud. See ei ole midagi, mis mind kuidagi morjendaks.
Kui me vaatame sotsiaalmeediat üldisemalt, siis seda ei anna ühiskonna tasemel kuidagi võrrelda sellega, missugune see Ameerikas on. Kas Eestis on sotsiaalmeedial ühiskonnas mingisugune mõju?
Kindlasti on. Ja järjest rohkem. Sellepärast, et meie ühiskond, mida aeg edasi läbi, üha rohkematel inimestel, nii noortel kui vanadel, on Instagramid ja Facebookid ja kõik need. Nt minu emal ei olnud üldse sellist asja nagu Instagram või Facebook. Aga nüüd on nii minu emal kui isal Instagram. Nad küll ei postita midagi, aga nad on juba selles valdkonnas sees. Ja ma näen ka, et 1. ja 2. klassi lapsed on sellistes valdkondades.
Meid mõjutabki see, et me saame sealt informatsiooni. Me saame sealt kujutletava inimese ideaali kujutise, mis mõjutab meid kõiki. Keda rohkem, keda vähem. Kes on tugevam ja kes nõrgem. Hästi palju on juttu modellidest, kes panevad endast pilte üles, ja noored tüdrukud jälgivad neid. Ja kui nad ei vasta sellele, mida nad pildil näevad, hakkavad nad endalt küsima, miks nad samasugused pole. Nad ei tee küll midagi selle jaoks, aga see on juba teine teema.
Iga asi tegelikult mõjutab. Sotsiaalmeedial on ühiskonnas päris suur roll.
Ma mõtlesin seda, et kas sotsiaalmeedial on Eestis ka poliitiliselt kandev jõud, kas see aitab kuidagi? Üks näide, mida ma oskan tuua, on see, kuidas reklaamitakse mingisugust aktsiooni või protesti, siis tuleb kuskil 30 inimest kohale, protestivad 15 minutit Kadrioru lossi ees ja lähevad siis laiali, ilma tegelikult midagi muutmata. Eestis ju ei ole samasugust mõju või rolli nagu me välismaa näitel teame.
Aga kust sai alguse idee, et ilutulestike enam mitte teha paljudes linnades? Internet. Ja kuhu see praegu jõudnud on? Paljudes suurlinnades ei toimugi seda. Pärnu ja Otepää näiteks. Lugu sai alguse meediast, kus keegi kirjutas, kuidas kellegi koer on ära jooksnud, tulge appi, ja sealt see hakkaski kõik tulema. Kui nt veel kolm aastat tagasi olid igas poes ilutulestikumüüjad, siis nüüd on neid palju vähemaks jäänud. Järelikult on sotsiaalmeedial mingi mõju olemas.
Viie aasta pärast on see mõju veel suurem, sest üha rohkem ja rohkem inimesi on selles sees. Pooled inimesed ei loegi enam lehte vaid lähevad Postimees.ee’sse ja loevad sealt oma uudiseid. Muidugi on neid vanainimesi, kes ütlevad, et nad seda ei tee ja loevad lehte edasi, aga neid on järjest vähem ja see on fakt.
Kuhu sina tahaksid sotsiaalmeediaga välja jõuda? On sul mingi eesmärk? Kas sa püüdles millegi poole või vaatad, kuidas läheb?
Ma olen pigem selline inimene, kes elab ja kulgeb päev korraga, kuigi mulle meeldib ette mõelda. Mis osas? Selles osas, kuhu ma jõuda tahan. Mulle meeldib asju kirja panna. Nt kirjutasin, et 2020. aasta detsembriks on mul 10 000 jälgijat. Selle ma panin kirja, aga otseselt ma ei mõtle ette, kuhu ma sotsiaalmeediaga jõuda tahan.
Minu praegune mõte on keskendunud Eesti telemaastikule. Ehk siis tänu sotsiaalmeediale jõuan ma telesse. Rohkem seriaale, erinevad saated, võib-olla mingid lahedad filmid, kus ma saaksin näidelda. Ja ma loodan, et sotsiaalmeedia aitab mul selle eesmärgini jõuda.
On sul varasemalt ka näitleja treeningtaust ka taga?
Otseselt ei ole, aga eks ma olen „Õhtu!“ saates käinud, olen olnud erinevatel filmimistel, „Kättemaksukontoris“ lahes osas. Suurt näitlejakogemust mul pole, aga ma olen olnud publikus või töötanud assistendina või selliseid asju teinud. Ehk ma tean, kuidas maailm töötab. Nüüd ma tahaksin veel rohkem täiega.
Ja ma üritan end nüüd ka rohkem pushima hakata, sest kui sa ise ei tee, siis ei tee seda sinu eest ka keegi teine. Kui sa istud kodus ja ootad, mil keegi seda sinu eest teeb, siis jäägi sinna.
Just-just. Kas sa oma sotsiaalmeedias ka ühiskondlikel teemadel sõna võtad? Poliitika näiteks?
Poliitika? Mind ei ole see kunagi huvitanud. Ma ei tea, kas see on vale, aga mind absoluutselt ei huvita, kas meil on Keskerakond või Reform. Neid inimesi on nii palju, keda see huvitab, aga mina pole üks nendest. Mind absoluutselt ei huvita see, sest minust niikuinii selles valdkonnas midagi ei olene. Kõik teevad lõpuks niikuinii seda, mida nad tahavad.
Mina teen parem seda, mida ma saan ka reaalselt muuta ja mis mind ka päriselt huvitab.
Samamoodi ei huvita mind ka see, et keegi aastal 1630 suri sellepärast, et keegi tegi nii. Ajalugu ei ole ka see, mis mind sügavalt paneks mõtlema. Poliitika ja ajalugu täiesti null.
Meil on siin sellised asjad nagu jõulud ja aastavahetus kätte jõudmas. Millised on sinu pühade plaanid?
Aastavahetusel olen üksinda. Vanemad sõidavad ära. Algne plaan oli nädalavahetusel Bolti sõita, taksot. Sest ma mõtlesin, et ma ei viitsi sel aastal niisama mitte midagi teha, targem oleks raha teenida. Sõitagi terve aastavahetus ja 1. jaanuar, kuna hinnad on neli korda kõrgemad ja siis ma saaksingi täiega raha teenida. Eelmine aasta ma tegin seda. Aga jah, otseselt aastavahetuse plaane pole.
Aga jõulud veedan ma perega kodus. Kutsume ka paar külalist ja siis olemegi koos. Me ei käi kuidagi eraldi vanaemal külas, vaid saame ühise perena kokku ja oleme koos.
Millised on sinu pere jõulutraditsioonid? Kas on ka mingid sellised asjad, mida te kindlasti teete? Peale söömise.
Nüüd on tegelikult nii, et me oleme hakanud kingitusi omavahel tegema 24. detsembril. Kuna ma olen vene perest, siis käis meil terve lapsepõlve näärivana. Ehk mina sain kõik oma kingitused 31. detsembril. See oli suurem traditsioon ja minu jaoks loomulik asi. Kui ma saingi sõpradega 26. kokku või kui kõik rääkisid, mis nad kingitusteks said, siis mina olin selle ajaks saanud mandariini või šokolaadi, sest mulle jõulud alles tulid, ma sain kingid hiljem. Ja kindlasti peame me ka vene jõule ehk istume 7. jaanuaril ühiselt maha.
Aga millest muutus tuli, et hakkasite kinke 24. tegema?
24. hakkasime siis tegema, kui mina ja mu õde läksime suhtesse Eesti meestega. Siis hakkasime kingitusi rohkem 24. tegema, kuna siis tähistavad eestlased. Mu õe mees on eestlane ja kui nende juures on istumine ning kingitusi peab ikka tegema. Kuidas sa lähed, et ei tee kingitust? Siis mõtlesime ka, et teeme siis ikka 24. ära, siis on kõigil hea. See aasta teema ka 24., kuna mu vanemad lähevad aastavahetuseks välismaale ja kedagi ei ole. Aga lapsepõlves oli kogu aeg 31.
Mis on suuremad erinevused Eesti ja Vene jõulude vahel?
Toit. Venelastel ei ole sellist asja nagu hapukapsas ja pohlamoos, verivorst. See on rohkem eestlaste oma. Mitte, et me seda ei sööks, aga kui me teeme nt 7. jaanuaril söömingu, siis sööme pigem Vene toite. Teeme nii nagu tahame, mis meile maitseb. Me ei ole nagu patrioodid, et ainult Eesti või ainult Vene. Me oleme Eestis sündinud, me räägime eesti keelt, passi järgi ma olen eestlane, mul ei ole sellist asja, et vene-vene-vene. See on mul kodune keel, ainult lisaväärtus ja kõik.
Milline on kõige parem jõulukink, mida sa kunagi saanud oled?
Ma tahaks öelda, et see oli armas ja südamlik asi, aga üks esimesi asju, mis mulle meelde tuleb, ju see siis on hea asi, kindlasti ma ei propageeri, et see nii peaks olema, aga ma sain endale telefoni. Erinevalt varasematest aastatest oligi mul vaid üks kink ja see oli telefon. Ehk siis minu eksmees, ema, isa, õde, vanaema, kõik panid rahad kokku ja kinkisid mulle telefoni. See oli kink, mida ma ootasin ja mida mul oli vaja.
Nad kinkisid mulle suure padja ja ütlesid, et see ongi minu kink. Ma olin korraks nagu natuke pettunud. Kuid siis ma tundsin, et seal on sees midagi ja seal oligi iPhone. Ma mäletan, et ma täiega nutsin, kuna ma olin nii õnnelik. Minu eelmine telefon oli nii katki, et nupudki enam ei töötanud. Ma käisin sellega ringi ja mu ema ütles, et temal endalgi hakkas minust hale. Ja siis nad kinkisidki mulle uue telefoni.
Viimaks siis selline suur debatiküsimus: kas sinu jaoks on „Visa hing“ jõulufilm või mitte?
Ei ole. Minu jaoks on ka „Üksinda kodus“ juba täiesti null. Ma ei viitsi vaadata seda. Ma ei ole seda vist mingi kolm aastat vaadanud juba.
On sul oma lemmik jõulufilm ka, mida sa tihti vaatad?
Mul ei ole ühtegi lemmikjõulufilmi, aga mida ma olen märganud, on see, et igal talvisemal või pühaderohkemal perioodil olen lihtsalt hakanud rohkem filme vaatama. Nüüd olen ma kolm õhtut järjest filme vaadanud. Ei ole tahtmist kuhugi minna, lihtsalt teki alla, tee kätte ja vaatan filmi. Aga mingit kindlat filmi pole. Võib-olla komöödia ja armastusfilmid on rohkem sellised, mida ma olen vaatama hakanud.
Mis filmi sa viimati vaatasid?
Ma vaatasin viimati „Nappily Ever After“ filmi. See on suht hea film, mulle väga meeldis. See räägib ühest naisest, kellele on ema terve elu õpetanud, et tal peab kogu aeg olema korras seong. Aga see on nii lahedalt kokku pandud film, et see paneb mõtlema. See on komöödia, aga paneb mõtlema. Minu jaoks on see ka hästi eluline film. Soovitan vaadata.
Enne seda vaatasin „Fifthy Shades of Darker“ ja kõik need uuesti ära.
Millised on sinu kolm lemmik jõululaulu?
Ma vihkan jõululaule (naerab). Ma ei saa aru inimestest, kes kogu aeg neid kuulavad. Okei, kui kaubanduskeskused tahavad seda mängida, et tekitada inimestes jõulumeeleolu, pange see mängima. See on normaalne. Kui sa aga kodus pead neid kogu aeg kuulama, siis sorry, see ei lähe. Mul ei ole tõesti ühtegi jõululaulu, mida ma kuulaksin.
Võib-olla saad öelda siis näiteks viis lugu, mida sa soovitad ka teistel kuulata?
Jah, absoluutselt.
