Paljud ilmselt ei teagi, et Kristinal on kuus aastat noorem vend. Mõned korrad on ta temast sotsiaalmeedias pilte jaganud ja siis saanud kirjadelaviini, kus nägusat venda kiidetakse ja uuritakse, kas ta on veel vallaline? Kristina naerab, et oma venda ta ei varja, kuid liigselt huvitatud kirjad talle ülemäära sümpaatsed pole.
Kristina kasvas üles mõneti eriskummalises olustikus. Tema kasuisa on kaitseväelane, täpsemini major. Elu esimesed aastad saigi ta veeta riigi poolt ehitatud majas, kus oli üsna palju käske ja keelde ning koridoris kohtutud inimesedki kuulusid kaitseväkke. "See oli riigi poolt ehitatud maja ja kõigil olid sarnased korterid. Aga minu ja mu venna tuba oli renoveeritud," mäletab Kristina, kes jagas tuba endast 6 aastat noorema vennaga.
"Tuba oli kahte värvi - ülevalt sinine, alt roheline ja keskelt läks multika tapeet," naeris Kristina, kirjeldades, et põrandal oli üsna kriipiv ja krobeline vaip ning magada sai narivoodis. Nurgas laud, kus sai korda aetud nii koolitükid, mängud kui värvimised.
"Mul oli hästi range lapsepõlv," kirjeldab ta. Hiljem tekitas see temas ka omajagu mässumeelsust, kuid sel ajal kui teised lapsed said veeta suve laagrites lõbutsedes käis Kristina hoopis sõjaväelaagrites. "Mind ei saadetud kuskile Lotte laagrisse. Ma käisin 20 kilomeetrisel matkal. See oli rets!" naerab ta endale omasel moel.
Vennaga toa jagamine ei olnud loomulikult kõige kergem ülesanne, kuid pakkus õele-vennale kustumatuid mälestusi ning suurt lähedust, mis hoiab nad tänaseni tihedas suhtluses. "Täiega kaklesime, koguaeg," itsitab ta. "Peksime üksteist kingalusikaga, aga samas saime hästi läbi ka. Mängisime tihti koos. Mina küll kiusasin teda, aga ma kaitsesin ka teda alati teiste eest. Nagu suur õde ikka," naeratab Kristina.
Kristina vend on suur õe tegemiste fänn. Toetab ja hoiab pöialt ja on pahane kui Kristina ei teavita võimalusest suurt õde näiteks telekast näha. "Ta küsib, et miks sa kunagi ei ütle? Ma tahan vaadata!" kirjeldab Kristina, et ei pea oluliseks lähedastele kuulutada, millistesse avalikesse projektidesse teda kaasatakse.
"Ta on suur toetaja!" sõnab ta.Vennast on Kristina pigem vähe rääkinud - suure õe instinkt saadab teda tänaseni. "Ma olen temast kaks korda story postitanud ja siis kõik kohe kirjutavad, et issand kui ilus vend sul on. Ma teda otseselt ei varja, aga ma ei viitsi postitada teda, sest iga kord on mu DM täis kirju, et oo, kas ta on vallaline? Ma ei viitsi, et te mu väikest venda sebite - no halloo!"
Loe täispikka intervjuud Sky.ee'st: "See kõlab nagu nii rumal asi, aga..." Kristina Pärtelpoeg püüab aasta lõpuks täita enda ja tütre suure unistuse
