Öeldakse, et piisava muretsemise korral on võimalik endale just see sama hirmutav häda kallale kutsuda. Tansaania kohta suuri eelarvamusi omanud Kristjan Jõekalda näib uskuvat, et Aafrika kohtles teda viisil: "kuidas küla koerale, nõnda koer külale."
Möödunud aastal saabusid ärevad uudised: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda asuvad järjekordsele retkele. Sel korral Tansaaniasse. Kristjan Jõekalda oli varasemalt lubanud, et sinna tema oma varvast ei tõsta. Läks aga teisiti. Küll aga tunneb mees sealse kogetu foonil, et sai oma umbusalduse eest paraja karistuse.
Tansaania savannides varitseb hulgaliselt ohte nii loomade, looduse kui inimeste näol. Sama palju kui hirmu, on seal ka meeletult palju ilu. "Ühelgi öösel ei näinud ma hirmuund, küll aga käitus Aafrika minuga nii, kuidas temasse olin suhtunud varem," kirjeldab Kristjan, kes enda sõnutsi nautis enim just kuldkollast päikesetõusu.
Kõike seda, mida Eestis olles kardeti Mustal Mandril ees ei oodanud: mustus, jubedus, vaesus ja puudus tõestasid end olevat pelgalt eelarvamused. Just seda peab Kristjan põhjuseks, miks sai Aafrikast kolm ja pool nädalat muresid valmistanud kõhubakteri, mida ei suutnud ravida isegi mitte Viru Valge.
