Heelia ja Peebu peres kasvab poeg Paul ning emme kõhus talle väike vend. Kuigi laste vanusevahe tundub paljudele igati tavapärane, teab Heelia, et oleks Paulile väikest-õde või venda soovinud juba aasta aega varem. Selgus aga, et vaid vanemate otsusest iga kord ei piisagi. "Mäletan, kui enesekindlalt esimest testi ostma läksin. Arvasin, et olen juba rase, ja nägu vajus õige pikaks, kui test ei näidanudki kahte triipu,“ kirjeldab Heelia.
Pettumust, mida jätkus negatiivsete rasedustestide näol terveks aastaks, ei julgenud Heelia avaldada kellelegi. Kohati tundis ta, et tal pole õigustki end halvasti tunda - üks laps on ju olemas. "See on kurb, kui palju emotsioone peavad nii mehed kui ka naised alla suruma, sest tunnevad ühiskondlikku survet – kuni teistel on kehvem, ei ole minu tunded õigustatud..."
"Nüüd, rasedana, tunnen, et aastane ootamine ei olnud üldse pikk aeg, sest tagantjärele mõeldes tundub kõik alati lihtsam ja loogilisem. Aga ma ei unusta ega alaväärista kunagi ka teiste naiste puhul seda, kui kurvaks võivad sind muuta negatiivsed testid, kui sul pole õrna aimugi, millal ja kas üldse ilmuvad lõpuks nähtavale ka need kaks kauaoodatud triipu," paneb Heelia mõistvust ja hellust ka kõigi teiste südamele.
Loe refereeritud artiklit Perest ja Kodust!
