Osalemine Christopher Nolani "Tenetis" ning selles käsitletud teemad saatsid Eesti rahvale olulise sõnumi, kuid kas oskame seda vastu võtta või poeme taas Andrese ja Pearu põue peitu?
Suureks osaks Eesti rahvusidentiteedis on olnud meie sünge minevik. Kannatus. Varasemalt kogetud konfliktid peegelduvad senini meie kogukondades ning integratsiooniprobleemidega maadlevad inimesed, kes pole kunagi represseerinud või represseeritud olnud. Esivanemate eeskujul on nii kaua kakeldud, et põhjus on meelest läinud, kuid uhkus millegi olematu eest on nii suur, et alla ka ei saa anda. See tähendaks ju terve oma rahvuse alt vedamist.
Möödunud aastal jõudis kinodesse Tanel Toomi “Tõde ja õigus”, mis sai õigustatult suurte ovatsioonidega pärjatud. See teos kirjeldavat eestlasi, meie kultuuri ja rahvast sellistena nagu oleme, sellistena milliseks on teinud meid ajaliku armid. Uhke, et oleme kannatanud. Mineviku varjudes on meil üha raskem näha kaugemale teadmisest – me oleme vabad. See aga tähendab meie jaoks endiselt, et oleme vabaks murdnud, mitte priid. Vabaduseta ei ole midagi, tõsi, kuid möödas on ajad, mil piisas vaid kõhu täis söömisest. Aeg on küsida ka magustoitu.
Käesoleval aastal saime nautida “Tenetit” mis filmiti osaliselt möödunud aastal Tallinnas. Tallinnal on filmis oluline roll, kuid kas ikka mõistame, kui oluline roll on “Tenetil” terve Eesti, meie rahva ja kultuuri jaoks? Isegi tähtsam kui “Tõel ja õigusel”. See on kink, mis on suurem kui unistus, et meist räägitakse välismaal. Välismaa ülistamine on samuti Eesti "eelmise elu" probleem. Kilekotid, jenkki näts ja kiledressid - kui vaid saaks. "Teneti" kingitus on hoopis võimalus ümbermõtestada oma riiki ja kultuuri.
Sel aastal on läänemaailma eeskujul kerkinud taas aktuaalseks teemad, mis on läbi aegade lainetena tulnud ja läinud: mitmekesisus, võrdsus, kultuur, keel, integratsiooni- ja kogukonnaprobleemid. Meie seas on endiselt väga palju inimesi, kes pidasid näiteks kodumaal peetavaid rassismivastaseid aktsioone ja sõnavõtte ebavajalikuks või suisa naeruväärseks.
Nende sõnade järgi Eestis selliseid probleeme pole. Need kõik on meist kuskil kaugel ja meie noored ei peaks olema nii õrnad ja tundma end puudutatuna. Mõtiskleti, teinekord ka vihastati: meil siin endalgi piisavalt muresid, milleks lahendada kellegi teise omasid? Üha tihemini tuuakse justkui ammendava argumendina välja: "Asjad on alati nii olnud, miks me peaksime kellegi hala pärast muutuma".
Unustame oma seotuse ülejäänud maailmaga. Paljude jaoks on Eesti eraldatud riik, mis oleks justkui juhuslikult maailmakaardile teiste riikide sekka sattunud. Eesti vääriks justkui omaette maakera, kus uhkes üksinduses eksisteerida. Meil pole kedagi vaja! Unustame seotud sõlmed NATOga. Ei mäleta, et pole enam ammu raudse eesriide taga peituv kõigest eraldatud maa: meie tütred ja pojad, õed ja vennad sõdivad ka teiste inimeste vabaduste ja elude eest. Me ei tunne, et Euroopa või läänemaailma probleemid oleksid meiega kuidagi seoses.
Puhkudel aga kui killuke Eestit jõuab Hollywoodi kassahitti oleme ühtäkki osa millestki suurest. Neil puhkudel ei soovi enam keegi näha meie riiki eraldiseisvana muust maailmast. Siis oleme ühtäkki üks pusletükk tuhandetest.
Meile pakub joovastust teadmine, et ülemaailmselt tuntud inimesed on siin käinud, nad teavad meist, neil on mälestused meist – nad valisid meid. See ei saanud olla juhuslik, vaid need otsused on sündinud meie inimeste ja maa erilisusest ja silmapaistvusest. Me oleme uhked – vaadake, milline on meie vabadus. Piiritus, mida ihaldavad ka välismaalased.
Tuues võrdlusesse kaks täiesti erinevat filmi, kahe täiesti erineva eesmärgiga, joonistub välja terav kontrast, kuidas meie ühiskond armastab liikuda tuleviku poole selg ees – pilguga minevikku. Loomulikult on meie minevikul ja ajalool pööraselt suur roll meie inimeste eludes ja kultuuris. Kuid pidevalt mandri poole vaadates end ümbritsevaid laineid märkamata, teadvustamata olevikku – ma olen vees - on igaüks kiire uppuma.
“Tenet” on meie võimalus avada silmad ning suunata pilgud meid ümbritsevale, meie olevikule ja mõista, kuidas meid ei tohiks enam juhtida minevik, vaid olevik, millest saab üheagselt nii meie tulevik kui minevik, mis mõlemad võiksid ju olla helged. Aeg pöörata pilgud Andrese ja Pearu õuelt Nolani pihkudel kohale kantud ühtekuuluvustundele.
PS! Mõlemad filmid on suurepärased ning ülaltoodud arutelu ei ole kriitika režisööride või nende teoste suunal.
