IntervjuuTerava keele ja häbitute naljadega skandaalide kuningas Daniel Veinbergs: tahan olla koomik, kes oskab ka rosinasaiade üle nalja teha

Enne, kui oleme jõudnud veel mahagi istuda, viskab Daniel õhku esimese küsimuse, mis on vastupidiselt sellele, mida plaaninud olin, suunatud hoopis mulle: “Kas sa tead, mis on kõige lollim asi, mida ajakirjanikud minult iga kord küsivad?” Väidetavalt on selleks küsimus, kas mees kunagi laval ka vaikust on pidanud taluma. “Ma olen kümme aastat stand-upi teinud. Loomulikult on mul olnud esinemisi, kus keegi ei naera.” 

Ettearvamatute, vastuoluliste ja sageli räpaste naljade poolest tuntud Daniel Veinbergs on püstijalakomöödia žanris tõepoolest juba vana kala ning koomiku enda sõnul on see teekond olnud konarlik, silmiavav ning sama üllatusterohke kui ta ise. Kuigi Danieli väljanägemine on vähemalt sama efektne kui tema naljad (no halloo, sa ei saa mulletist ja üleni täis tätoveeritud käsivarrest ju lihtsalt mööda vaadata?!), püüan siiski piiluda ka kõige selle taha, mis esialgu silmaga nähtav. Kuigi Danieli arvates on kõikidel Eesti ajakirjanikel ühine fail, kust intervjuudeks küsimusi võtta, siis üllataval kombel see siiski nii ei ole ning proovin leida nurka, kust talle nõnda läheneda, et taaskord hoopis ise küsimustele vastama ei peaks. No pressure, eksole.

Ei ole head ilma halvata, huumorit ilma traumata

Öeldakse, et kõik meie elus juhtub põhjusega ning kuigi sündmuse kestel on neid põhjuseid vahel raske märgata, saabub selgus sageli aastaid hiljem. Nõnda on Daniel avastanud, et tema tee stand-up’ini sillutasid mitmed, mitte just kõige rõõmsamad sündmused. “Ma hakkasin naljadega tähelepanu otsima siis, kui minust sai keskmine laps ja ma tundsin, et ma ei saa enam piisavalt tähelepanu,” meenutab Daniel oma esimesi samme huumorimaailmas. 

Daniel Veinbergs oli stand-up’i-karjääri alustades kõigest 16-aastane ning möödunule tagasi vaadates mõtiskleb mees, et ehk oleks ta täna veelgi edukam, kui koomikukutsumus niivõrd vara temani jõudnud ei oleks. “Ma vahel mõtlen, et ma alustasin stand-up’iga liiga noorelt. Ma olin 16-aastane, ma ei olnud päris inimene veel, kõik esimesed vitsad olid alles saamata.” 

Samas aitas naljategemine puberteedieas noormehel uude keskkonda sulanduda: “Kui me Jõhvist Tallinnasse kolisime, siis ma olin lihtsalt mingi veider vene poiss. Järsku olin ma erakoolis, eliitide võsukesed mu ümber, ja mina ei teadnud kummas käes kahvlit ja nuga hoida. Mul tekkis sellest alaväärsuskompleks, mis omakorda andiski mulle tõuke stand-up'iga tegeleda.” 

Veinbergsi sõnul ongi just mõnevõrra traumaatilised kogemused need, mis inimese naljakaks teevad. “Inimesed leiavad huumorist lohutust ja see jääb sageli selle inimese osaks.” Muidugi leidub ka koomikuid, kes on oma kutsumuse leidnud rõõmsameelselt läbi elu liueldes, kuid nagu eestlaste puhul ikka, siis teiste õnn Danielit just üleliia ei rõõmusta: “Ma tunnen väikest viha nende koomikute vastu, kes on väga naljakad, aga nad ei ole pidanud ühtegi traumat läbi elama.” Ühe sellise koomikuna toob Daniel välja oma podcasti “Päikesejänkud” kaassaatejuhi Roger Andre. “F**k Roger ja tema labradori meeleolu!” naerab Daniel alati-heas-tujus sõpra pilgates. 

Mitte alahinnata rosinasaia!

Kuigi Danieli ja tema loomingu eripäraks on sageli teravad ja tundlikku meelt riivavad naljad, ei ole see tema sõnul eesmärk omaette ning tema naljade kujunemise algeid võiks otsida hoopis ühiskonnast üldisemalt. “Huumor on see, kui sa suudad negatiivse asja naljaks pöörata, aga meie generatsiooni emotsionaalne sarvkest on ära hõõrutud. Ma ei ürita olla šokeeriv, aga tänu sotsiaalmeediale ja infoajastule ja kõigele, mida me igapäevaselt kogeme, on vähe asju, mis mind ennast täna naerma ajavad. Ja just neid nalju ma laval teengi,” selgitab Daniel. 

Seda, et mees edgyde naljadega osa potentsiaalsest publikust eemale hirmutab, ta enda sõnul ei karda. “Ma ei oska publikule tahtlikult meeldida. Ma tahan need friigid üles leida, kellele mu kraam päriselt meeldib ning paradoksaalsel moel tuleb publikut alati juurde just siis, kui sa ei ürita neile meeldida.” Kõigi eelduste kohaselt on Danielil ees pikk ja edukas karjäär, kuid kas see tähendab, et ka tema huumor läheb aastatega üha enam äärmustesse? “Ma õpin ajaga, kuidas nende teemade hulka laiendada, mille üle nalja teha. Ma tahan lõpuks olla see koomik, kes oskab rosinasaiade üle nalja teha, ilma ühegi roppuseta,” sõnab Veinbergs rahustuseks neile, kes isegi tema tänast loomingut kuulates pilgu maha pööravad.

Kõik või mitte midagi

Olgugi, et tulevikuplaanides on Danieli eesmärgiks olla ontlik ühiskonnaliige (niivõrd-kuivõrd) ning kelle nurjatud naljad on asendunud väljapeetud huumoriga, on noore mehe tänane reaalsus mõnevõrra teistsugune. “See, et mul on täna töökoht alles, on ime. Ma ei sobi ühiskonda. Ma ei tee seda tahtlikult, aga ma satun inimestega konflikti, ütlen kohatuid asju,” sõnab Daniel mõtlikult. Sellegipoolest on Veinbergs juba tänagi astunud olulisi samme enesearengu heaks. Sel kevadel avanes Danielil võimalus teha kaasa Eesti ühe armastatuima näitleja ja koomiku Ott Sepa stand-up tuuril “Jokker”, mille vältel astus Daniel üles Oti soojendusesinejana. ”See oli täiesti uus publik minu jaoks. Ma tahtsin enda mullist välja tulla ja näha, kas ma olen naljakas ainult siis, kui inimesed teavad, kes ma olen või olen ma naljakas kõigi jaoks.” 

Üheks suurimaks väljakutseks saigi Veinbergsi jaoks oma kava kohandamine selliseks, et laval ühtegi roppust ei kõlaks ning selle katsumuse tegi ta enda sõnul edukalt läbi. “Ma tahan areneda ja saada maailma parimaks,” sõnab Daniel enesekindlalt ning olgugi, et võimalus 7,8 miljardi inimese seas number üheks saamine nõuab ränkrasket tööd, siis Danielit see ei hirmuta ning tema sihikindlus on lausa imetlusväärne. “Ma tean, et tõenäoliselt ma ei saa maailma parimaks koomikuks, aga mida kõrgemale sa sihid, seda kaugemale ka jõuad. Muidu ei ole seda üldse mõtet teha.”

Poole kohaga maailmamuutja

Seda, mis kuulub tuhandete inimeste ees laval edukalt esinemise retsepti, teavad vaid need, kes on seda omal nahal tundnud. Danieli jutust selgub, millised on need kaks komponenti, mis tema retseptiraamatusse kuuluvad: “Mu tädi ütleb, et mul on nii mõistust kui edevust, aga edevus kaalub mõistuse alati üle. Kõik minu valikud on tehtud pigem edevuse, kui mõistuse najalt.” 

Ehkki just väikene auahnus on see, mis Danielile õhtu õhtu järel teed publiku ette näitab, täidab oma kunstiga tuhandete inimeste puudutamine tahes-tahtmata ka hoopis suuremat eesmärki. Danieli sõnul ei ole see tema jaoks aga eesmärk omaette. “Maailmas on nii palju inimesi, ma ei jõuaks kunagi nende kõigini,” mõtiskleb Daniel ning lisab, et vanusega kaasneb ka teatav eneseteadlikkus: “Ma olen taibanud, et need ideed, mis mul kunagi olid, on tegelikult loogikavigu täis. Mu arvamus on paljude asjade kohapealt tänaseks muutunud ja ma olen inimesena arenenud.” Sellegipoolest tõdeb ta, et hoides kindlat sihti tulevad muutused justkui iseenesest. “Kui sa ajad inimesed naerma ja nad lahkuvad sinu showlt õnnelikumana kui nad enne olid, siis sa oledki juba natuke maailma muutnud.” 

Võib-olla läheb p***e, võib-olla ei lähe

Ei ole ebatavaline, et suure tuntuse kogunud meelelahutajate või näiteks ka poliitikute kapist hakkab välja kooruma nii mõnigi valgustkartev luukere, mille omanik selle paremal meelel alatiseks kapinurka oleks jätnud. Kas ja kes peidavad ennast aga Daniel Veinbergsi kapis? “Ma olen üritanud luua endale sellise kuvandi, et ma olengi häbitu. Kui tuleb mingi skandaal minu kohta ja ajakirjanik helistab mulle küsimusega, kas see olin tõepoolest mina, kes sellise asjaga hakkama sai, siis ma ütlen talle, et kõlab jah nagu mina ning panen toru hargile,” naerab Veinbergs. “Kõik häbitu, mis minu kohta välja tuleb, ainult võimendab minu kuvandit ja brändi. Ma olen skandaalide kuningas.” Sellest hoolimata säilitab Daniel enesele omase positiivse ellusuhtumise ning kinnitab, et mõtleb ka ohtudele, mis sellise elukäsitlusega kaasnevad: “Ma olen alati valmis, et ükspäev seda kõike enam ei ole.”

Daniel ei eita, et tema elujaatava suhtumisega on kaasnenud ka palju kriitikat. “Kui sa tahad Eestis olla keegi, siis sa pead arvestama, et sind visatakse sopaga üle. Sul lihtsalt peab paks nahk tekkima,” selgitab Daniel ning avaldab, et okkalised kriitikanooled ei ole talle võõrad. “Ma sain esimesed seitse aastat väga karmi kriitikat. Kui sul on aga piisavalt suur tahe oma asja teha, siis sa lihtsalt lähed sellest läbi.” Ehkki negatiivseid arvustusi saab tunda ilmselt igaüks, kes teistest erineda julgeb, siis Danieli sõnul on nii teda kui tema loomingut pikkamisi üha enam aktsepteerima hakatud. “Inimesed austavad seda, et ma ei ole alla andnud.” 

Daniel kinnitab, et olenemata tagasisidest, on tema loomuses anda endast alati 100% ja rohkemgi veel. “Jah, võib-olla läheb p***e, võib-olla ei lähe, aga ma tean, et mina olen endast parima andnud.” Seda, et harjutamine teeb meistriks (või lihtsalt paremaks harjutajaks), kinnitab ka Daniel, sest neid kordi, kus koomiku õudusunenägu teoks saab ning saalis haudvaikus valitseb, ta enda sõnul enam peaaegu ei kogegi.

Naised on hullud… ja hullult inspireerivad

Kui näitlejaid saab arvustada vaid nende näitlemisoskuse põhjal, siis stand-up koomikud toovad püünele iseennast ning seda kogu täiega. “Kui näitleja mängib karakterit, siis stand-up koomik on laval võimendatud versioon iseendast,” selgitab Veinbergs. Mida räägib siis Danieli looming selle kohta, kes on ta inimesena? Koomiku enda sõnul leiab ta suurimat inspiratsiooni peamiselt naistest. 

Ka eluliselt on Danielit enim just vastassugupool mõjutanud. “Ma ei tunne stressi seoses töö või esinemistega, aga naised toovad esile minus selliseid emotsioone, mida ma muudes valdkondades ei tunne,” avaldab Daniel veidi üllatuslikult. Ent nagu elus ikka, jõuab kõik ringiga jälle algusesse tagasi ning nii ka sel puhul. Kaunitest daamidest tingitud pinged annavad Danielile ainest loometööks ning oma loomingu stand-up’i vormis lavale toomine mõjub koomiku sõnul lausa terapeutilisena: “Ma ei lahenda stand-up'iga tegelikult ühtegi probleemi ära,” naerab Daniel ent lisab, et vähemalt hetkeks pakub see mõtetele puhkust. 

Eesti edukaim läbikukkunu

“Lapsena kolisin Jõhvist pealinna ja vanemad panid mu erakooli. Suguvõsal olid kõrged ootused. Sattusin hoopis stand-up’i maailma. Kui eakaaslased asusid pere looma ja advokatuuri tööle, oksendasin mina tuuril bussis seljakotti.” - just nii seisab kirjas Daniel Veinbergsi värske stand-up tuuri tutvustuses. 

Jääb mulje, justkui oleks Daniel hakkama saanud millegi häbituga. Vedanud alt nii oma vanemaid kui iseennast. Nagu oleks üle-Eestiline soolotuur piinlik ebaõnnestumine. Peene naeru saatel ütleb Daniel, et tegelikkus on hoopis vastupidine. “Mu vanemad on närviajavalt uhked ja toetavad.” Seda üllatavam on asjaolu, et vanemad pole Danieli seni veel kordagi laval näinud. Danieli enda sõnul ei tähenda see, et vanemad tema tegemistest ei hooliks, vaid tegelik põhjus on hoopis heatahtlikum - nad lihtsalt ei soovi poega ebamugavasse olukorda panna. Selle vea plaanib Veinbergs aga peagi parandada ning pärast 10-aastast ootamist ka ema ja isa enda etendusele kutsuda. “Ma tahan pakkuda oma vanematele seda kogemust, et nad näeksid, kuidas nende poega on rohkem kui 300 inimest vaatama tulnud,” sõnab Veinbergs rahulolevalt. 

Daniel Veinbergs on kõige puhtakujulisem näide inimesest, keda sa kas armastad või vihkad. Üks on igatahes kindel - külmaks ei jäta see koomik küll kedagi! Kui ka sina oled üks neist õnnetutest, kes siiani veel Danieli loomingut oma kõrvaga kuulnud pole, siis on viimane hetk soetada piletid tema värskeimale stand-up tuurile “Häbitu”, mis saab alguse juba 12. augustil ning veereb seejärel terve augustikuu vältel üle Eesti. Piletid kõikidele showdele leiad SIIT!