Birgit ja Tanja on mõlemad Eurovisionil solistidena esinenud. Mihkel Mattiesenil ja Timo Vendtil oli konkursile asja eelmisel aastal - nad olid Elina Nechayeva loo ühed kaasautoritest. Tänavu seisavad mitmed kogenud artistid kõrvuti alles karjääri lävel seisvate muusikutega - näiteks Inger või Emily J. Kas The Swingersi liikmete jaoks on euromöllust kadunud igasugune maagia ning Eesti Laulul osalemine on otsus, mis võeti vastu hoopis kodumaise karjääri edendamiseks?
"Ilmselt seetõttu, et me oleme Eurovisioonil käinud ja teame miks meid ees ootab, pole sellist elevust või närvikõdi nii palju võib-olla tõesti," avaldab Birgit Sarrap. Samas on see ka vastupidi: me oleme seal käinud teame, mis ees ootab ja see kõik on nii põnev. Tore ja kasulik kogemus ja me tahame Eurovisionile saada täpselt sama palju kui teised artistid," kirjeldas ta.
Ka Timo Vendt nõustub, et Eurovisionile jõudmine on igal juhul väga eriline kogemus: "Iga aasta on erinev. Eurovision areneb koos artistidega ja alati on midagi uut ja isegi need inimesed, kes on käinud viis-kuus korda, kogevad alati avastamisrõõmu, mis sel aastal jälle teistmoodi on."
Palju nurinat saanud korralduslikud muudatused on enamike artistide jaoks saanud siiski heakskiitva hinnangu ning lavatagust toimetamist isiklikult kogeda muudab paljude Eesti Lauluga seotud inimeste meelt. Birgitil on kogemus ka eelmistest aastatest ning näeb muudatustes samuti palju positiivset eelkõige artisti jaoks. "Mina usun, et inimesed hakkasid võrdlema Tartu eelvoore juba Saku Suurhalli finaaliga, mitte sellega, mis kunagi eelmsiel aastal näiteks Stuudios oli."
"Eelmisel aastal oli näiteks nii, et oligi pisikeses stuudios laulmine, artist ise on rohkem kinni ja ei saa tegelikult näidata seda, mida ta selle kolme minuti jooksul teeb. Ma arvan, et tänavune korraldus on väga hea kogemus artistile ja tegelikult ka Eesti riigi jaoks, et panna artistid sellisesse olukorda kus nad on koheselt 3 minutit laval, mitte midagi ette ei salvestata, esinemine on kohe ja otse," näeb Birgit Eesti Laulu muudatuste puhul hoopis suuremat mõju ka meie artistide ja produktsioonide kvaliteedi tõusu.
"Kindlasti tuleb arvestada sellega, et sellist asja pole Eesti Laulul mitte kunagi varem olnud ja see töömaht, mis kaadri taga olevatel inimestel on, nii heli kui video kui visuaali poole pealt on mitu-mitu korda suurem kui teha see Tallinnas, kuskil stuudios," avaldab Timo.
"24 laulu ja otse, see ei ole lihtne ja ma arvan, et tegelikult ei peaks kohe kõike seda tapma hakkama, andke aega atra seada"" lausub Timo korraldajatele toetavad sõnad.
"Võrdluseks vaatasin just praegu Rootsis olevat Melody Festivali ja loomulikult on professionaalsuse tase hoopis teine, aga nad on seda ka väga-väga kaua teinud. Inimesed näevad seda lõpptulemust, aga tegelikult ei tea, mis selle asja taga on, kui raske seda ressurssi ja kõike seda sinna leida," leiab ta.
"Kui rääkida sellest, kas kõik oli nii nagu pidi olema, siis seda tõenäoliselt kindlasti mitte, aga siin tuleb natuke ka õhku anda," sõnab Timo lõpetuseks.