Tänavused Eesti Laulu poolfinaalid toimusid Tartus. Nii nagu ikka muudatustega, on korraldusmeeskond saanud korralikult nii kiita kui laita. Peakorraldaja Tomi Rahula on valikutega siiski rahul ning avaldab finaali eel, miks selline muudatus vajalik oli.
Sky.ee korraldas Eesti Laulul artistide seas vabavormilise küsitluse, et uurida, kas poolfinaalide Tartusse kolimine nende jaoks osalemisele kulunud summasid suurendanud on, või mida artistid sellest üldse arvavad.
Valdav enamus nägi ühe korraldusliku muudatuse juures nii head kui halba külge. Kiideti, et lõpuks on suurejooneline üritus kättesaadavam ka inimestele väljaspool Tartut kuid tunnistati, et erinevate korralduslike eripärade tõttu on tulnud esinemise peale kulutada rohkem kui oleks kulunud Tallinnas. Samas oli ka artiste, kes ei näinud asukohal ja produktsioonile kuluvate summade vahel mingit seost.
Eesti Laulu peakorraldaja tunnistab, et kulutused olid suurenenud ka produktsiooni poole pealt. "Kogu teleproduktsiooni viimine Tartusse oli kulukas, aga me ei saa elada ainult Tallinnas," sõnas ta Sky.ee'le.
Nurina osas on Rahula väga kindlameelne: "Reglement avaldati möödunud aasta 1. septmebril, osavõtt oli vabatahtlik ja see, kas tänavusel üritusel osalemine oli kellegi jaoks kallim või mitte, on suuresti ikka artisti enda teha." Ka ise oma kodu Tallinna südalinnast välja kolinud Tomi tajub kui oluline on inimeste kaasamine suurtesse kultuurisündmustesse ka väljastpoolt pealinna: "Tallinnas elades on tihti tunne, et on vaid mina ja maailm. Poolfinaalide Tartusse kolimine on väga kaalutletud, läbimõeldud ja põhjendatud otsus. On oluline, et inimestel väljaspool Tallinna on võimalik näha suurejoonelisi kontserte. Võimalikud lisakulud on seda täielikult väärt ning panustavad kultuuri arengusse kõikjal Eestis."
"Ka artistidele on oluline, et saavad esineda suurel laval ja otse, publikule" selgitab Rahula, et teleülekandega kaasnev kontsert panustab ka artistide heaolusse ning aitab neil valmistuda nii finaaliks, tulevaseks karjääriks kui ka potentsiaalselt Eurovisioniks. "Tegelikult, mis see 180 kilomeetrit sõita on," sõnab Tomi. "Olen seda aastaid ise pidanud tegema ja paljud artistid reisivadki iga päev mööda Eestit," lisades, et kõige enam teevad häält need, kes kontserdi või elamuse nautimiseks tegelikult üldse kuskile sõitma ei peagi. "Inimesed virisevad juba Mustamäelt kesklinna sõites, et oeh, nii kaugel. Ma arvan, et me oleme natuke igas mõttes ära hellitatud," muigab ta.
Öeldakse ikka, et inimesed on harjumuse orjad ning iga uue muudatuse pärast, isegi kui see on lõppkokkuvõttes kasulik, leitakse koht kus toriseda või nuriseda. Erinevates kommentaariumites ja foorumitest on enim kõneaineks olnud see, et tänavu olevat kvaliteetsest kogemusest ilma jäänud nii saalisviibijad kui televaatajad kodudes. Saalis olla probleemiks olnud nii kehv helikvaliteet kui teleproduktsioonist tingitud eripärad, näiteks kraanad ning ringijooksvad kaameramehed, kaablid ning artist suhtles laval esmajoones kaameratega, seejärel alles publikuga. Kodune vaataja jäi ilma publiku energiast ning tuli kannatada väidetavalt kehva helikvaliteeti. Rääkimata paljudest valgustusapsakatest ning telepildilistest valikutest, mis paljude meelest viis produktsiooni tulemuse tagasi 90ndatesse.
"Live-ülekande mõte, koos publikuga, ongi see, et artistid on teatud mõttes "alasti". Nad saavad ennast panna proovile, õppida ja vaadata, kas nad üldse saavad sellise pingega hakkama ja mida teeb sellises olukorras nende hääl. Kuidas nad end laval tunnevad. Mina leian, et see on artisti jaoks oluline, et tema esinemist toetaks ka publik," selgitab Rahula, et teleülekannet ei saaks Eesti Laulu formaadi juurest mitte kuidagi otsekontserdist enam lahku lüüa. "Loomulikult oleme raadios harjunud kuulma versioone, mis on detailideni töödeldud, aga päris elus ei kõla see mitte kunagi nii. Kas heli on halb või mitte on iga inimese individuaalne arvamus. Mina korraldajana saan kinnitada, et helipraaki kui sellist tegelikult ei olnud."
"Kas me tahame saata Eurovisonile artisti, kelle esinemine on ilusaks töödeldud? Pärast oleme kõik silmini häbis, et meid esindab keegi, kes raadios ja teles kõlab suurepäraselt, aga tulemus tegelikkusest väga erinev. Otsesaates laulmise võlu ongi selles, et saab kuulda kuidas artist päriselt laulab. Koos tantsu ja produktsioonipingega."
The Swingers'i liige ning tänavu Eesti Laulul osalev Birgit Sarrap tõi välja, et tema meelest tekitas suurt nurinat inimeste seas eelkõige see, et unustati ära, et tegemist on alles poolfinaaliga, kus kõik loksub paika, nii tiimi kui esinejate jaoks. Finalist Inga lisas samal teemal, et publik peab igal juhul arvestama, et tegemist on konkursiga, kus suur osa on teleproduktsioonil, seega tuleb sellega lihtsalt leppida. Samas tunnistab ta, et publiku kohalolu aitas teda artistina väga ning pingetest hoolimata oleks vastupidine hoopis keerulisem.
Sama tunnistas ka Sissi: "Kui lavale saabusin, nägin kõiki neid inimesi. Tundsin nende kohalolu ja toetust ja see aitas mul kõigest üle olla." Sissi võitles poolfinaali ajal ootamatu terviseprobleemiga: seljanärvi põletikuga, mis iga pisemagi liigutuse kohutavalt valulikuks muutis. Publiku ja kaasaelajate nägemine aitas aga sellest kõiges üle olla: "Läksin kohe lava serva juurde, nägin poolehoidjaid ja küsisin: "Kas te tantsite mulle?" ja nad tantsisidki, terve mu esinemise ajal, ma sain nii palju energiat ja jõudu neist."
