ToomasPuna
On reede õhtu ning Balti Jaamas asuvasse restorani sisenedes ootavad mind laua taga abikaasad Sandra ja Jalmar Vabarna, kes tuntud kui ansambel Trad.Attack!. Puudu on nende trummar Tõnu Tubli, kuid see ei sega 5-aastast tegutsemist meenutamast.
Bänd on tänaseks läbi reisinud 37 erinevat riiki, mille seas on ka neid, kuhu ansamblit ikka ja jälle tagasi kutsutud. Keset tuuritamist on grupil hetkeks aega kodumaale naasta ,et siin uue pop-up poega toimetada ning ees ootamas ka kauamängiva “Kullakarva” finaal 8. veebruaril Kontserdimajas.
Palju õnne! Trad.Attack! on saanud tänaseks juba 5-aastaseks.
Sandra: Jah, detsembris saigi täpselt viis aastat, sest 2013. aasta lõpus me alustasimegi ning avaldasime siis enda esimese singli.
Jalmar: See singel oli “Kooreke”.
Kui Sandra torupilli kätte sai, siis oli ta kõigest 13-aastane. Nüüd tagasi mõeldes, millised te siis olite ja kuhu teil nii noorena plaan üldse jõuda oli?
Sandra: Ega mina täpselt seda kõike unistasingi ja nägin ka ette. Kasvasin üles Viljandis, kus ma folgile sattusin ning sealsete bändide tõttu ka pillimängimist alustasin.
Tegelikult algpõhjus ei tulenenudki mul soovist pilli mängida, vaid see tuli ideest ise bändi teha, tuuritada ning sellega kuulsaks saada.
Ja esimese folgipassi teenisid sa välja tänu kukeseentele?
Sandra: Jah, minu vanaema elas Värskas ja siis ma käisin suviti seal kukeseeni korjamas, et folgipassi ostmiseks raha koguda. Ma mäletan, et see pass maksis toona 290 Eesti krooni, mis oli üsna suur raha.
Mina aga kogusin selle kokku ja ostsin passi ära ja siis tuli välja, et kuni 12-aastased, kelle hulka ka ise kuulusin, saavad tasuta sisse.
Kuna ma enda pettumust näidata ei tahtnud, siis käisin ma hästi uhkelt folgil ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma Viljandi Folki toetan.
Kui te Trad.Attack!iga alustasite, siis kas uskusite, et see asi nii kaugele jõuab?
Jalmar: Mõtlesime tegelikult pulli teha, aga läks hoopis nõnda.
Milline oli kõige armsaim tagasiside peale esimest kontserti?
Jalmar: Ma arvan, et inimesed meiega üldse kaasa läksid. Me ikkagi pushisime seda nii palju üles, et esimesel kontserdil oli saal oli äärest-ääreni täis. See oli kõik nagu ühel showcase’il olema peabki, et rahvas tungleb sisse ja jääd nii muusikuna Tallinn Music Weekil delegaatidele silma.
Aga peale igat kontserdit hakkasite te miskipärast aina suuremasse kontsertpaika ümber kolima?
Sandra: Minul tuli sellest täielik hasart ja hakkasin kohe mõtlema, et mida selle kõigega veel edasi teha ja nii sai minust alguses selle bändi initsiaator. Siiski algul ta oli pigem selline väljakutse, et vaatame, palju me sealt üldse välja pigistada saame.
Millist emotsiooni teile esimesed auhinnad tekitasid?
Sandra: Ütleme nii, et pidu peale esimesi etnokulpe kestis meil ikka mitu päeva. Samas oli kulpide saamine vähe aimatavam, sest meil oli selleks ajaks juba pisike fännibaas tekkinud. Mõni kuu hiljem 2015. aasta Eesti Muusikaauhindadel tuli tunnustus meile üsna suure üllatusena.
Me võitsime enda EP-ga sel aastal ära nii folgikategooria, aga lisaks oli meil ka muusikavideo.
Ma mäletan siiani, kuidas Tommy Cash saalist välja jalutas, aga noh see polnud õnneks muidugi meie peale.
Milline üllatus oli teile Aasta Ansambel 2018 tiitel?
Sandra: See oli meile suureks üllatuseks. Mina olin näiteks kindel, et selle saavad Miljardid, sest nemad said ka Aasta Albumi tiitli.
Olen alati arvanud, et seda saab kuidagi ennustada, et kui tuleb bänd, kes tekitab eesti muusikas põnevust ja toob värskust, siis seda ilmselt ka märgatakse ja tunnustatakse.
Jalmar: Me tundsime, et ehk meie tuuritamised ja väljamurdmised võivad lugeda ja meil oli hea meel, et žürii samamoodi mõtles. See võit oli üsna magus!
Milline on teie masterplanis kõige lahedamaks kohaks, kuhu te läbi muusika sattunud olete?
Jalmar: Tegelt selle masterplaniga on ka omaette lugu. Kui me alles alustasime, siis uuriti, et mis on meie uue bändi eesmärgiks pärast eelmiseid ansambleid. Ja siis Sandra viskas nalja, et Trad.Attack!i eesmärgiks on mängida igas maailmariigis, aga naljast sai hoopis reaalsus. Igatahes kõige ägedam hmm...
Sandra: Kõige meeldejäävam on minule olnud näiteks Jaapan, mis oli alles paar kuud tagasi. See oli kuidagi kultuuriliselt nii teistmoodi. Samas ekstreemseid reise on olnud veel.
Näiteks mõni aeg tagasi käisime Leedus, kus mängisime turul keset liha-ja piimalette, aga see oli väga lahe.
Tuntakse teid juba ka välismaal ära?
Jalmar: Mul oli Tšiilis kord selline juhtum, et meil oli kontsert ja meil oli seal üks väga kuulus sõber Fernando Stern, artistinimega Nano Stern, keda Tšiilis tänaval ära tuntakse.
Igatahes oli meil seal kontsert ja siis Nano oli meie üllatuskülaline. Olime enne esinemist temaga lava ees ja rääkisime juttu kuni tuli üks tšiili noormees, vaatas mulle otsa ja küsis, et kas ma olen Trad.Attack!ist ega teinud Nanost üldse väljagi ning küsis ainult mult autorgrammi.
Nano ütles ka, et mis see veel oli (naerab). Muidugi väga tihti pole seda olnud.
Mida teil reisides vaimukat on juhtunud?
Jalmar: Me käisime Venemaal ühel festivalil nii, et meil läks rehv katki. Aga seda festivali korraldasid kaks preestrit ja siis nad tulid meile autoga vastu nõnda, et mõlemad olid auto taga aknast väljas, Eesti lipud käes ning kiles viinapitsid koos hapukurkidega kaasas. See oli uhke vastuvõtt (naerab).
Milline lugu “Kullakarvalt” teist igat ühte iseloomustab?
Jalmar: Sandrat iseloomustab kõige enam hmm… Mina arvan, et selleks on “Nüüdispolka”. See on selline hästi äkiline ja kiire (naerab).
Sandra: Mina ise oleksin pakkunud endale “Metsa kuldsed kuningad”, aga mina paneksin Tõnule “Kullakarva”, mis on meie albumilt kõige sügavam lugu, aga Jalmarile...
Jalmar: “Sõit”?
Sandra: Ei, ma paneks “Päevake”.
“Kullakarva” on pea 10 minutit? Kuidas üks lugu nii pikk sai?
Jalmar: See oli diskolugu alguses, aga siis saime aru, et see ei toimi. Mingi hetk võtsin ma kidra ja tõmbasin juhuslikult ühe pika rifi, mis seal terve loo vältel kusjuures käib.
Peale minu ideed tegime mingi proovi salvestuse sellega, mis oli samuti nii pikk ja hakkasime hiljem kuulama, et ei saagi sealt midagi maha võtta ja siis see lihtsalt jäi nii.
Kusjuures üks Tõnu tuttav ütles, et käis hiljuti Queeni uut filmi vaatamas ja kuulas nende lugu Bohemian Rhapsody ja mõtles, et nii hea lugu ja siis kui koju jõudis, siis pani “Kullakarva” ja oli ohanud, et ka Eestil on oma Queen (naerab).
Tõnu ütles, et see oli tema jaoks parim kompliment, mis siiani tehtud.
Teil tuleb ka peagi uus plaat? Mis selle puhul nüüd erinevat võib oodata?
Jalmar: Üks asi on kindlasti põhjalikum produktsioon. Ehk siis ma usun, et see kauamängiv tuleb veidi elektroonilisem kui ülejäänud, mis meil hetkel olnud on. Aga kuna väga suur tükk on veel hammustada, siis võib kõike juhtuda.
Kas Trad.Attack! plaanib ka nubluga loo välja anda?
Sandra: Sellist plaani veel küll ei ole, sest temaga on päris mitmed juba koostööd teinud, ning tahame teistest pigem erineda. Aga Jalmar leidis hetkel ühe arhiivsalvestise, mis oli veidi räpilik, et võib-olla teeme ise hoopis.
Jalmar: Aga nublu võib meie lugusid remixida (naerab). Muusikamaailmas on tihti nii, et tuleb keegi ja raputab tervet maastikku, kuid küsimus on selles, et kas see raputaja kasvab ka edasi. Kui nublu suudab kasvada ja enda heade lugudega jätkata, siis respekt!
Teil tuleb 8.veebruaril väga suur kontsert? Kuidas tunne on?
Sandra: Nii mõnus on jälle midagi oodata. Mingi uus asi, sest kuigi ma oleme teinud eelnevalt veel suuremaid kontserte, siis mitte kunagi ei ole me teinud Eestis istumiskohtadega kontserti. Välismaal on neid ette tulnud küll. Ja lisaks, ma olen alati tahtnud Alexela Kontserdimajas soolokontserti anda.
Jalmar: 8. veebruaril paneme välja oma terviku. Nii muusikalise kui tehnilise. Tuleb kindlasti vaatemänguline õhtu. Ja lisaks on meil ka väga lahe soojendusartist, kelleks on soome lõõtsakuningas Antti Paalanen.
Palju õnne käis soovimas Anna-Maria Uulma
