"Ühine!" festivali kajastamas käinud Sky.ee reporter juhtus ühes järjekorras seistes vestlema noore neiuga, kes selgitas, et teda on kitsarinnalised inimesed Eestis diskrimineerinud, ka tööandjad. Helina (nimi muudetud) on 23-aastane transsooline neiu, kelle suureks kireks juba 14. eluaastast alates on olnud jumestuskunst. Tal on internetis ka oma Youtube-i kanal, millele postitatud videos suutis ta tähelepanu püüda suisa ühe tuntud kosmeetikabrändi poolt korraldatud Baltikumi jumestuskunstivõistlusel. Kahjuks jäi tol korral võistlus üpris lühikeseks, kuid indu andis 100 parema hulka saamine siiski hulgaliselt.
Vanemate toetusel asus ta juba 16-aastasena erinevatele meigikoolitustele jumestuskunsti õppima ning ei olnud kahtlustki, milline võiks olla ideaalne tulevikuamet. Olles lõpetanud ka Grimmikooli soovis ta asuda tööle Tallinnas asuva ostukeskuse iluletti. Olles saanud vaid mõned päevad töötada ning mitmeid kliente rõõmustada, sattus tema teele üks keskealine proua, kes esilagu lahke ja meeldiva mulje jättis. Kui jututeema aga sellele läks, et Helina on sündinud valesse kehasse ja on transsooline, tõmbus proua ootamatult tagasi ning tormas oma kotti kaenlasse haarates praktiliselt pooliku meigiga minema. "Eks see oli mu oma viga, et sellest üldse rääkima hakkasin, kuid ma olin väga noor ja roheline ning tahtsin kõigi vastu lihtsalt lahke olla. Tol hetkel mulle tundus, et kui ennast kliendile avan, aitab see tal end mugavamalt tunda. Eksisin rängalt," lisas ta.
Järgmisel päeval kutsus juhataja Helinat endaga vestlema, selgitades, et üks klient oli tema peale kaevanud ning teavitas neidu, et ka varasemalt on tekkinud pingeid konservatiivsemate klientidega suheldes. "Ma ei unusta seda kunagi, kui lõpuks vestluse käigus aru sain, et mind üritatakse nüüd lahti lasta ja kuna olin päris hea selles, mida teen ja muid probleeme mul polnud, üritas juhataja iga hinnaga mulle viisakaid ettekäändeid tuua, miks meie töösuhe ei saa jätkuda. Ja siis ta lihtsalt ütleski mulle, et ta on minu tööd jälginud ja arvab, et ma ei ole sellele alale sobilik, sest ma "ei mõista naiste anatoomiat"."
"Mida kuradit see ka tähendama pidi, kuid ma ei jäänud ootama kuniks mind sealt minema saadetakse, võtsin oma asjad ja läksin minema. Nutsin paar kuud ja siis põrutasin vahetusüliõpilasena Saksamaal oleva sõbranna juurde ning seal sain juba teise nädala alguseks enda portfooliot näidates töövestlusele ühe maineka meigibrändi juurde," rääkis ta Sky.ee'le.
"Tagasi ei ole igal juhul vaadanud! Mitte keegi ei ütle mulle seal halvasti, pigem tekivad ebamugavad olukorrad siis kui mõni klient liigselt vaimustub ning heast tahtest liiga emotsionaalselt mind kiitma hakkab kui tubli ma olen. Ma saan mõttest aru.. aga mille poolest ma siis nüüd tubli olen? Et ma olen mina ise ja teen tööd? Nii nagu iga teine inimene?" naeris ta. "Jah, kui nüüd järgi mõelda, siis võib-olla see tõesti on märkimisväärne, et ma saan olla mina ise. Mitte, et ma olen.. vaid, et ma saan," lisas ta mõtlikult. "Soovin, et see võiks nii olla ka Eestis!"
Pilt on illustratiivne / Unsplash
Toimetaja küsis Helinalt, mida arvab Eestis arutusel olevast seadusemuudatusest, mille tulemusel saaks alla 18-aastane noor psühholoogilise abi saamiseks pöörduda spetsialisti juurde ka vanema nõusolekuta. Seni on psühholoogilist abi osutavad arstid Eestis veel ainsad, kelle juurde pöördumiseks seda nõusolekut vaja on. Iganenud seadus kehtib 1997. aastast. Tänapäeval käsitletakse last kui iseseisvat indiviidi, kellel peab olema võimalik muu hulgas ka abi otsida.
Üheks selle muudatuse vastu seisjate välja toodud põhjuseks on uskumus, justkui suurendaks noorte ligipääs psühholoogilisele abile nende seksuaalse sättumuse muutust või suurendaks noorte inimeste soovi enda sugu vahetada.
Kuna Helina elab suurema osa aastast Eestist eemal ei olnud ta teemaga üleliia kursis, kuid kohalike sõprade kiire teemaülevaade pani ta kohkunult õhku ahmima. "Kas te teete nalja?" uuris ta, tunnistades, et tal polnud senini aimugi, et Eestis selline seadus üldse eksisteerib. Järeldada saab siit vaid seda, et Helinal on vanematega väga vedanud, kes tema õigusi abi saamiseks ei piiranud.
"Aga viige need poliitikud mõne eriti hea psühhiaatri juurde ja proovige kohe praktikas, kas tahaks sessiooni lõpuks sugu vahetada. Kaotada ei ole ju midagi, sest selle teooria kohaselt on ju võimalik see sugu kohe tagasi ka vahetada, seega muretsemiseks pole põhjust!" naeris ta. "Kui see tõele vastab, siis ma tahaks ju ka ikkagi teada ning katse korraldamine ei tohiks mingi probleem olla," itsitas ta.
"Küsimus ei ole selles, kas ma tahan olla naine või mees. Küsimus on selles, et ma olen naine. Minu jaoks on stereotüüpselt meestele mõeldud asjad, füsioloogilised tunnused ja elu sama raskesti vastuvõetavad nagu ilmselt härra Helmele seeliku kandmine. Ma väga tahaks olla mees, elu oleks nii palju lihtsam kui oleksin saanud elada oma kehas bioloogilist sugu järgides. Kuid minu jaoks oli tol hetkel küsimus kas teha ots peale tervele oma elule, või enda elule mehena ja elada sellena, kes olen.."
"Küll on kahju, et ma õigel hetkel mõne sellise sugumuutva arsti poole ei saanud pöörduda, sest võib-olla elaksin ma praegu õnnelikult mehena, aga jah.. mul läks halvasti, sain mingi käpardi, kes mu ära kuulas ja mind minu teekonnal toetas ja ma ei jäänudki igavesti komplekside käes vaevlema ja teisi vihkama ja alandama," lisas ta sarkastiliselt.
"Ebapädevaid arste leiab igalt poolt ning tehakse vigu ja transsoolisus on asi, mida pole piisavalt uuritud, et mõista ja samas ka ühiskonda sellest teavitada. Kuid keelata kellelgi pöörduda abi saamiseks arsti poole, ilma vanema loata on jabur. Hästi, ravimite võtmisel võib konsulteerida. Aga halloo! Paljud need inimesed, kes abi vajavad, tulevad katkistest kodudest, kus vanemal pole õrna aimugi, mida ta laps vajab. Noortel ja lastel peab olema turvaline koht kuhu pöörduda, ilma, et selle eest halvimatel juhtudel kodus pärast peksa saaks," selgitas Helina.
Intervjueeritava privaatsuse kaitsmiseks on artiklis välja toodud nimed, kohanimed ja lisadetailid muudetud. Isik toimetusele teada.