Eesti keel kuulub ühtaegu nii maailma haruldasemate kui kauneimate hulka. Lisaks on tegemist ka ühe grammatiliselt keerukaima keelega, sest lisaks mitmetähenduslikele ütelustele, vanasõnadele ning tõlkes kaotsi minevatele keelelistele sõnakõlksudele tuleb selgeks teha ka suisa 14 käänet. Aga ikka on üks puudus!
Grammatiline korrektsus nii kõnes kui keeles käib tihti üle jõu isegi sünnipärastele eestlastele. Kummalised keelereeglid paljastavad küllalt tihti, et laialdaselt levinud kõnepruuk on grammatiliselt ebakorrektne. Ja siis veel need komad, oh need komad.
Küll aga ei tasu häbeneda ei kodumaalastel ega neil, kes on teinud julge sammu ükskõik millise uue keele äraõppimiseks. Kuskilt peab alustama ning esmajoones on tähtis omavaheline vaba ning muretu suhtlemine ning alles siis grammatiline perfektsus.
Emakeel on aga kultuuri ning üleüldise meelestatusega ühiskonnas tihedalt seotud. Näiteks puudub jaapani keeles konkreetne sõna, et väljendada kadedust, sest sealne kultuur pole sellist suhtumist mitte kunagi soosinud.
Suhteliselt noore keelena on eesti keel saanud palju spetsiifilisi täiendusi võõrkeeltest, mistõttu paljud spetsiifilised terminid aeg ajalt küllalt kummaliselt kõlavad. Aja möödudes saavad võõrsõnad ka eesti keelsed vasted ning nõnda on viimase mõnekümne aasta jooksul olnud au tervitada muuhulgas ka uusi sõnu nagu soma suunamudija, rööprähklemine, väisamine ning endlikepp.
Räägitakse eesti keele väljasuremisest, mitteametlike võõrsõnade reostusest või võõrkeelsete väljendite kasutamisest, ometi armastavad emakeele kõnelejad foneetilisi nalju ning kummalisel kombel väljendab meie keel ka üleüldist rahvuslikku meelsust.
Eesti rahvuse jaoks ühe oluliseimal suurüritusel, Laulupeol, tihe külaline ning esineja dirigent Tõnu Kaljuste tõi välja humoorika keelelisa, mida eesti keel täpsema eneseväljenduse jaoks juurde vajaks.
Lisaks Tõnu soovitatud "vabandavale" käändele leidsid postitusest süttinud mõttekaaslased keeletäiendusel koha ka "parastavale", "osatavale" ning "kahetsevale" käändele.
