Üle noatera! Jabur tehniline takistus oleks Eesti Eurovisionist kõrvale jätnud
Praegu ei kujuta ükski muusikasõber ette, milline oleks aasta, kus ei toimu Eesti Laulu ega võeta osa Eurovisionist! Judinad tulevad peale!
Praegu ei kujuta ükski muusikasõber ette, milline oleks aasta, kus ei toimu Eesti Laulu ega võeta osa Eurovisionist! Judinad tulevad peale!
Oktoobri alguses avalikustati juba järgmise Eesti Laulu saatejuhid. Järgmise aasta veebruaris aset leidev muusikakonkurss saab juhitud Tõnis Niinemetsa ja Karl-Erik Taukari eestvedamisel.
Nüüdseks on Eesti laul ja ka Eurovision iga-aastane suursündmus, mida ootavad nii kõik muusikainimesed, produtsentidest lauljateni kui ka sajad tuhanded fännid, kes oma lemmikutele pöialt hoidma tõttavad. Seejärel järgneb Eurovisioni-ekstaas.
Eestile tuli pakkumine Eurovisionil osalemiseks 1992. aastal. Kuigi nüüdseks on sellest loost enamikel vaid head mälestused, rippus kogu ettevõtmine vaid juuksekarva otsas.
Tollal Eesti Televisioonis töötanud Jüri Pihel meenutas, et jabur tehniline viperus oleks võinud Eesti Euro-loole saatuslikuks saada. Kui praegu on suhtlemine hõlpsam kui kunagi varem, oli tol ajal vajalik kinnitus osalemiseks saata läbi faksimasina.
E-mailidega võrreldes, tänaseks täiesti uskumatu tehnoloogia, mis tegi paberist valguskoopia ning edastas seda mööda telefoniliini. Faksiaparaat kuulus aga Telemaja sekretäri käsitusse. Läbi saatusliku punase telefoni üritati faksis aata kolm päeva.
"Keerutas ja keerutas, aga faks läbi ei läinud. Sel samal viimasel tunnil, sõna otseses mõttes viimasel minutil, kui meil tähtaeg kukkus, võtsin mina julguse kokku, valge paberilehe kätte ja jooksin Tatari tänavale, kus oli sõbralik arvutifirma, kellel oli Soome telefoni küljes olev faksiaparaat. Panime selle sinna sisse, vajutati nuppu ja faks läks läbi sõna otseses mõttes viimase kümne minuti jooksul," kirjeldas Pihel nappi õnne, Menu vahendusel.