Jüri Pootsmann käis külas saates "Hommik Anuga", kus rääkis avameelselt, millised tagajärjed olid tema tervisele pikaaegsel ületöötamisel. "Ma ei oska "ei" öelda asjadele. Kui tuleb ikka väga magus pakkumine, mida kardad, et võib-olla enam kunagi ei tule, siis ma kipun neid vastu võtma," selgitab Pootsmann, kelle sõnul sattus just aastalõpu perioodi väga palju erinevaid kohustusi. "Kõiksugu saatesalvestused, otse-eetrid, raadio, kontserdid, esitluskontsertide planeerimine, jõulukontserdid... Mul ei ole kunagi varem sellist olukorda olnud, et ma ei teagi, mis nüüd saab."
Jüri tunnistab, et otsustav hetk saabus tema jaoks hetkel, kui ta mõistis, et emotsioonid temast juba vägisi välja kipuvad. "Ma olin raadios ja pidin lihtsalt minema teise tuppa nutma," meenutab muusik üht keeruliseimat perioodi, mida ta oma elus seni kogenud on. "Sain aru, et see nüüd küll väga okei ei ole... lihtsalt käid eemal ja teed pause. Ma ei olnud varem sellises olukorras kunagi olnud ja sain aru, et midagi peab ikka valesti olema."
Loomulikult oli aga kõigest planeeritust ära ütlemine vaimselt väga suur väljakutse. "See on väga raske, sest sa ei taha inimesi alt vedada, sa ei taha iseeennast alt vedada. Mul olid endale tohutult kõrged ootused," tunnistab Jüri, ent sõnab, et tundis enda jaoks ette tuulnud piiri väga selgelt ära. "Mul oli äratundmishetk, kus ma sain aru, et siin on nüüd küll see kriips." Jüri sõnul teadis ta, et on aeg mõelda eelkõige iseendale ning pealtvaatajate arvamus siinkohal enam suurt rolli ei mängi. "Mina ise teadsin, et see on õige otsus ja ega siis väga ei koti ka, mida teised arvavad," sõnab muusik avameelselt.
Kui algselt soovis Pootsmann mõned planeeritud tegevused siiski ellu viia, siis üsna kiiresti sai selgeks, et poolikult seesugust pausi teha ei saa, sest olukord Jüri tervisega oli tolleks hetkeks juba väga kehvas seisus. "Päris haiglasse ma ei sattunud, kuigi mõtlesin küll, et võiks Seewaldisse ennast sisse kirjutada."
Täna tunneb Jüri, et kõige enam aitasid tal sellisest madalseisust väljuda psühholoogid ja terapeudid. "Iga inimene peaks leidma endale ühe sellise anonüümse inimese, kellega rääkida," soovitab Jüri. Mehe sõnul kirjutati talle mõni aeg tagasi välja ka rahustid, kuid nende näol on tegemist vaid ajutise lahendusega. "Rahustite peal võib ju olla, aga need hakkavad meeldima ühel hetkel. Arstid neid väga ei soovita, kui just väga hull olukord ei ole... Mul oli ja ma sain ja need aitasid ka. Aga pigem minna ikkagi psühholoogi juurde," paneb Jüri südamele.
