Esimeses filmis, mis jõudis vaatajateni 1990. aastal, on stseen, kus üksinda koju unustatud peategelane Kevin läheb kohalikku poodi toiduvarusid täiendama. Esmakordselt üksinda poes ringi käies tunneb väike Kevin end üsna vabalt ning valib lisaks vajalikule ka paar endale meelepärast eset. Kevini korvi laotud ostude seas olid: piim, leib, wc-paber, toidukile, pesuvahend, pesupehmendi, makaronid juustuga, kalkuniga valmistoit, apelsinimahl ning kotike plastikust sõduritega. Kassalindilt läbi käinuna läks osturetk Kevinile maksma 19 dollarit ja 83 senti.
Loomulikult ei ole vaatajad jahmunud, et rohkem kui 30 aastat hiljem on hinnad sootuks teised, küll aga pakub paljudele vaatajatele kurba mõistmist hoopis see, et möödunud aastal oleks sama ostukorv USAs maksnud 44 dollarit ja 40 senti, kuid pelgalt aasta hiljem tuleb välja käia 248% suuremat hinda ehk 72 dollarit ja 28 senti.
Lisaks paljude inimeste ebameeldivale tõdemusele majanduslangusest ja inflatsioonist on esile kerkinud ka mitmed poliitilised arutelud, milles leitakse, et inimeste elatustaseme languses on süüdi president Joe Biden. Teised on aga nördinud, et isegi armastatud jõulufilmi ei ole võimalik vaadata ilma, et see meenutaks argielu karmi reaalsust.
