Tartu Uue Teatri luitunud seinte vahele on reedel kogunenud saalitäis toredaid inimesi toredat muusikat kuulama. Vaiko Epliku "Uus karjäär uues linnas" kukkus poodidesse ja striimiskanalitesse küll juba keset suve, kuid uut loomingut asus autor koos Eliidiga teele tähistama alles nüüd.
Vaiko Eplik ja muutuva kossseisuga Eliit ehk sel korral Kostja Tsõbulevski, Kallervo Karu ja Sten Šheripov, alustavad õhtut plaadi avalooga "Pommivöö", mis voolab tagasihoidlikkusse publikusse ning hakkab oma rahulikus tempos saali soojendama.
Lavalt saadetakse inimestele kastitäis õunu ja pirne ning leian, et see on suurepärane viis kontserdi etiketi ehk vait olemise ja muusikale keskendumise tagamiseks. Kast käib ringi ja ruumis kõlab "Lame maa". Nagu ikka, ei tõsta Eplik end esile; ta istub klahvide taga paremas lavanurgas ning fookuses on tervik.
Kui jõuab kätte "Jänkude" kord, avab autor loo tagamaid ning räägib, et laul on ood Eesti R'n'B'le à la Soul Militia, mille prominentseim esindaja Lauri Pihlap ka shout outi saab. Ma ei saa lõpuni aru, kas ta räägib tõsiselt või mitte, kuid igal juhul loksub õhtu üldine atmosfäär loo saatel kindlamalt paika.
Epliku siiruses ei kahtle ma siis, kui ta räägib varalahkunud David Bowie mõjudest. Mees meenutab, et kuigi 2016. jaanuari kaheksas päev oli väga kurb, leidis ta, et nüüd saab Bowie nippe ka oma arsenali lisada. Selle mõjul sündis klaveriballaad "Furoor", mis kõlab tõesti tuttavalt, kuid mitte liialt, et seda pahaks panna. Rütmika, klahvide ja kitarri ning bassi kihid saavad sundimatult kokku ilusaks helidesulamiks, millel kõrv puhkab.
Plaadiga kursis olev teab, et temaatiliselt puudutab "Uus karjäär uues linnas" kõike alates lameda maa teoreetikutest kuni terrorismi ja natsionaalsotsialismini. Ühiskonnakriitikat jagab Eplik loo "Natsid koju" eel, mil mainib, kuidas liberaal peab olema tõeliselt liberaalne kõigi suhtes ning, et ka igal natsil on ema. Ilmselt on tegu sarkasmiga, võib-olla hoopis tõeliselt valgustatud zenmeistri mõtetega; ei tea, ei süvene. Vaatan hoopis ringi ja näen, et ruum on täis enamjaolt noori, mis on tõestus sellest, kui ajatu hea aus muss on. Mitte, et Eplik iidne oleks, kuid härra on ikkagi muusikat teinud pea 20 aastat, mis trendide peal voolavas musatööstuses on terve igavik. See, et Eplik kõnetab vana ja uuega ka praegust 20-aastast on hea märk.
Üldiselt on Eplik uuel plaadil oma helide ekspeditsioonil läinud rändama elektroonilistele maastikele, kuid ta on sattunud ka teistele radadele. Isiklikud lemmikhetked kontserdil sünnivadki lugude "Hull", mis tiksub laivis eriti nauditavalt dub'i rütmis, ning meeldiva afrobeati kõrvalmaitsega "Kraatrid" ajal.
Ülejäänud publikut elavdab vana hea värk nagu "Mõttetes mõrudais". Järgneb "Põgene Ragnar", mille lõpus astuvad kitarr ja klahvid õhulisse dialoogi, mis soojendab kuulajaid nii vaimselt kui füüsiliselt - saal võngub lõpuks samal helilainel ning deodorantide lõhnad segunevad magusaks haisuks.
Muidugi on nii, et just siis, kui kõige lõbusam hakkas, tuleb koju minna ning bänd pakibki end lavalt minema. Lisalood tulevad siiski jalgu trampiva publikuni suurema vaevata. Nüüd astub ka Eplik ise esimest korda klahvide tagant välja ning "Homse Päeva" armsaks saanud kõlad toovad kitarri mustrite kokku jooksmisel kehale külmavärinad.
"Soorebased" liigub läbi publiku kollektiivse närvisüsteemi ning paneb ka passiivsemad tagumised read õõtsuma ja intstrumentaalse outro loo ajal, mis meenutab mulle pisut oivalist Vulfpecki avaneb lavalt jube ilus pilt. Šheripov, Tsõbulevski ja Eplik moodustavad Karu ees uhke kitarrimüüri ja see kaunis hetk paneb õhtule väärilise punkti.
Kuula uut plaati:
VAATA KA MINIGALERIID TARTUS TOIMUNUD KONTSERDIST:
