Arvustus "Vanamees": siseringi pullitegu, mis jõudis kogemata kinodesse?

Praeguseks üle-eestiliselt tuntud Vanamehe karakter sai alguse 2011. aastal. Laiem avalikkus tutvus tegelaskuju ja sellega kaasnevate, kohati üpris rõlgete, naljadega kokku 2014. aastal kui René Vilbre "Vanamehe" loojad Mikk Mäe ning Peeter Ritso Eesti Laulu vaheklippe tegema kutsus.

Tollal tehtud vaheklipid osutusid ülimenukateks, kuid jagasid vaatajad koheselt kahte leeri. Nähtut peeti kas väga naljakaks, või täiesti sobimatuks, kutsudes üles paratamatu võrdluse „Tujurikkuja“ sketšidega. Samasugust suhtumist näib üles kerivat ka "Vanamehe" täispikk film, mis jõudis käesoleva aasta sügise hakul esmakordselt kinodesse.

Filmi vaadates lummab selle tehniline külg: arvutigraafikast, nukufilmist ning animatsioonist koosnev teos üllatab oma detailirohkuse ja sügavusega. Nutika kunstilise lahendusena võib vaadelda ka tegelaskujusid, kes kogu filmi vältel mitte kordagi ei grimassita, ega liiguta suud. Seda ilmekamad on üksikud kõõrdsilma sirgeks venitused ja suust mööda kallatud märjuke. Selles on mingi kummaline võlu, kuid samas suurendab tegelaste hääletämbri, artikulatsiooni ja ilmekuse osatähtsust.

Ülimalt positiivne oli kogeda, et nõnda ekstreemsete tämbrite ja häältega tegelaskujud ei muutunud filmi vältel häirivaks. See tähendab, et lühiklippidest tuttav konsentraat lahustati täispika filmi jaoks piisavalt, et selle vaatamine oleks nauditav.

Filmi vaadates tekib suur soov leida teemaks olevast mingit sügavamat tähendust või metafoori. See ei pea alati nii olema, kuid karikakraga tanki vastu minek on ka ennegi mõjuv ja liigutav olnud, võiks ka sel korral. Kuigi filmi lõpus ja süžeearenduse käigus tõesti koorub mingi sügavam tähendus, jääb püändi vaatajateni toomine kuidagi nõrgaks ning filmi lõpp on Eesti filmi puhul klassikaline – natuke liiga pikaks venitatud.

Näib, et „Vanamehe“ filmi puhul on tegijad avastanud 4-5 head nalja, mis on varasemalt töötanud ning (üle)kasutavad seda kogu filmi vältel, mis tekitab olukorra, et kui paaril esimesel korral ajab naerma, siis ülejäänud 4-5 korral enam mitte. Liiga etteaimatav. Ühe näitena võib välja tuua tihti kasutatud kontrasti raadiost tuleva muusika ning samal ajal ümberringi toimuva möllu vahel.

Kuigi „Vanamehe“ filmi ning seal nähtud tegelaskujude suurimaks tugevuseks on nende absurdsus, ootamatu otsekohesus, pärismaailmast piiritlemata võimed ja otse kümnesse suskav kõnepruuk, kippus film oma nalju natuke üle seletama ja pikaks venitama.

Nii õuduse kui komöödia puhul on suurimaks jõuks see, kui lased suure osa infost vaatajal endal ära täita. Seetõttu pälvivad näiteks püstijalakoomikud tihtipeale kõige suuremad naerupahvakad just pooleli jäänud lausete eest. Nali juhatatakse pisidetailide abil sisse, mis istutab vaataja pähe teatava ootuse või eelduse, mis kulmineerubki enamikel juhtudel sellega, et see läheb oodatust teisiti või lisab vaataja puuduoleva läbi oma huumoriprisma.

„Vanamehe“ filmi puhul oli palju olukordi, kus liiga pikaks venitatud või üleleierdatud nalja abil hakati vaatajatele ütlema: „Näe, see koht siin on naljakas, selle pärast, et..“ Kui on naljakas, näeb vaataja seda ka ise. Huumor on nagunii üks subjektiivsemaid asju siin maailmas. Seda võis ilmekalt näha ka kinokülastajate näitel: ei olnud suuri ühtseid naerupahvakaid, vaid erinevad seltskonnad itsitasid erinevate kohtade peale. Mõnes paigas lasi dimensioonepainutava hirnaka kuuldavale ainult üks inimene.

Olen veendunud, et „Vanamehe“ film on üks neist, mis ei ootagi kinno vaatajat, kes nähtut ülemäära kõvasti analüüsiks, liiga tõsiselt võtaks või mingit kõrgemat eesmärki otsiks. Küll aga jäi filmi vaadates sisse mingi teatav kahjutunne – poisid, mul on teie üle nii hea meel ja see on uskumatu, et üks Youtube-i loodud videoprojekt nii kaugele on läinud – aga, ma oleks soovinud, et pakkumine filmi teha oleks saabunud kellelegi teisele, kelle projekt kinolina igakülgselt välja oleks kandnud. Suuremat tähelepanu oleks vajanud just dialoogid ja sõnaline osa.

Samas võivad Vanamehe tegelaskuju fännid meeldivalt üllatuda, et kinotsensuur ei olnud dialoogilt võtnud selle ilustamata otsekohesust, veidi labast huumorit või isegi mitte roppust. Filmiajaloos on tihti nähtud seda, kuidas head projektid kinolinal viimset luigelaulu laulavad ja ka kõik senise ilusa ja lummava ära rikuvad ning pikaks ajaks halva maigu suhu jätavad. Vanamees pidas sellele proovikivile imehästi vastu. Elavnes kinolinal veelgi enam, oma tuntud headuses, lubades vaatajale äratundmisrõõmu varasemalt nähtust, sealjuures pakkudes uut, mis eelnevaga imehästi kokku sobis.

Filmis oli mitmeid võluvaid kõrvalkaraktereid, kes imepisikeste detailidega nähtava kordades naljakamaks muutsid. Kuid „armsa-ohmu-arhetüüpi“ , mis väga hästi töötas, jäi väheks ja muutis ka Vanamehe retsidivistist alkohoolikuks, mitte lihtsalt omamoodi opakaks.

Mitmed tegelaskujud vajasid ka professionaalsete või siis lihtsalt teistsuguste häälenäitlejate panust. Kui tegelaskuju ei girmassita, ega liiguta suud, on äärmiselt oluline, et ma suudaksin tegelaskujus tõepoolest näha seda rahamaiast „karvast“, kes suudab öko-šmökö nimetuse all musta ka valgeks rääkida, mitte üht vokaali ninast välja pigistavat meesterahvast, kes üritab parodeerida paljudele nii tuttavat inimtüüpi.

Samas leidus kogu „metsastseeni“ vältel hulgaliselt väga nutikaid, kiireid ja tabavaid detaile, nii animatsioonis kui diagloogis.

Suurima peavangutuse pälvis film hoopis selle reklaami osas. Kui Jaagup Kreemi filmi toomine ja just sellesse olukorda, just sellisel viisil, andis filmile nii palju juurde ja oli pehmelt öeldes täiesti geniaalne, siis turunduse nimel Nublu filmi toppimine jättis eriti hapu maigu suhu.

Jah, me kuulsime tema lugu filmi tiitrite ajal.. ja siis? Jah, me saame aru, et te olete sõbrad. Aga milleks see vajalik oli? Arvasin, et film rääkis lehma lüpsmisest, aga näikse, et lüpsmisest üleüldisemalt.

Kokkuvõtvalt: suurepärane üritus! Kiitused filmi tehnilisele poolele ning on rõõm näha, et asjad Eesti kinomaastikul ikka liiguvad, arenevad ja edenevad. Küll aga, on „Vanamehe“ film ajalukku kirjutatud mitte selle kinokunstiliste saavuuste pärast, vaid seetõttu, et suudeti midagi uskumatut. Selles mõttes, et ma ei suuda uskuda, et selline film kinodesse paisati.

Jutt, et tegemist on „maaelust“ inspiratsiooni saanud teosega, kust paljud suvevaheajad maal veetnud 30-midagi vanused inimesed nüüd palju tuttavat võiksid leida, on üks korralik häma. Enam rohkem linnainimese poolt kokku jorisetud lugu polegi võimalik teha. Iga maalaps teab, milline peen huumor on nende Vanamehe tegelaskujude ja lehmalüpside taga tegelikult. Ja see ulatub palju kaugemale kui zombie kombel piima järgi isutamine või koduloomadest puuksu välja pigistamine. Aga Lauda Viin oli geniaalne!

Tore, et Eesti on koht, kus sõpruskonna unetutest öödest ja siseringinaljadest saavad kultusklassikud, millest rääkimine on tulevikus sama oluline kui „Tõest ja Õigusestki“. Tuhka sest Ameerikas, Eesti on kõikide unistuste täitumise maa!