Victor Crone laulab juba mais Eurovisioni laval tormidest, mis võiksid mehi murda. Kuigi temast õhkub praegu suurt rahu ja tasakaalukust, pole laulus kõneldud tormid talle sugugi võõrad. Ka tema jaoks on olnud iseendaks kasvamine tõusude ja mõõnadega nagu meil kõigil.
Jaanuari lõpus, Eesti Laulu poolfinaaliga samal päeval tähistas Victor oma 27. sünnipäeva ja sai sellel puhul ka toreda üllatuse osaliseks. Terve saalitäis inimesi laulis talle sellel puhul sünnipäevalaulu. Seda seika meenutab ta Sky.ee'le antud intervjuus kui kõige toredamat kinki, mis talle kunagi tehtud on.
Oma sisemuses tunneb Victor end endiselt 22-aastasena, lihtsalt veidi küpsemana. "21.aastasena saab Rootsis osta alkoholi ja pärast seda on aastad läinud lihtsalt välgukiirusel," nipsutab ta sõrmi, selgitamaks kui kiiresti aeg tema jaoks möödunud on. "Varsti olen 30," muigab ta.
Kuigi hinges tunneb ta end noorena ,ei tunne ta, et oleks teismelise iseendaga üldse sarnane. "Olen väga palju muutunud. Ma tarvitasin alkoholi ja tegin teisi lolluseid. Aga ma lõpetasin selle. Halvad harjumused üleüldse. Ma käin ikka pidudel, lihtsalt teisiti," rääkis ta.
"Ma olin palju lapsikum, kõige osas, mis ma tegin. Isegi muusika osas. Magasin lihtsalt päev otsa nagu enamik noorukeid. Praegu sobitun vist veidi rohkem süsteemi," naerab ta. "See kõlab vist halvasti, aga tagasi vaadates ei tahaks ma enam kunagi sellesse aega tagasi minna!" selgitab Victor, ilma liigselt detailidesse laskumata, et noorusaeg ei möödunud alati just parimate otsuste saatel.
"Aga ma arvan, et meil kõigil tuleb elus selliseid perioode ette. Kõlab halvasti, aga see on tõde," avaldab ta.
Victor on endiselt sõber suure hulga inimestega, kellega sai tuttavaks lapsepõlves. Neil on tema sõnade kohaselt väga kokkuhoidev sõpruskond, isegi Eesti Laulu esinemiste ajaks tulid pere ja sõbrad Rootsist Eestisse talle kaasa elama. "Üritame üksteist alati toetada ja hoida," selgitab ta.
Victor tunnistab aga pisukest pattu: "Mu sõbrad ilmselt ütleksid, et ma pole sõnumitele vastamises või tagasi helistamises kuigi hea. Näiteks kui keegi helistab mulle ja ma ütlen, et helistan varsti tagasi, siis mul on väga kerge unustada seda teha. Sõprade jaoks võib see vahel raske olla."
"Aga ma olen selline juba väga pikka aega olnud. Isegi lapsepõlves. Aga ma üritan selles üha paremaks saada," sõnab ta ja meenutab seika lapsepõlvest. "Nad naeravad mu üle selle pärast tihti. Lapsena oli palju kordi kui leppisime kokku, et söön kähku ja saame siis õues kokku, et mängida. Aga mul läks 2-3 tundi aega, enne kui lõpuks mindud sain," muigab ta.
"Aga õnneks ei ole see probleem enam nii ekstreemne," sõnab Victor naerdes.
