Kui Sky.ee kirjutab mõnest alustavast artistist, kostab tihti kommentaariumist küsimus “Who the f*** ta on ja miks me temast räägime?". Selleks, et anda oma lugejatele selgem pilt kes see on ja miks tema tegemistel peaks kullipilguga silma peal hoidma, anname artistile võimaluse nendele ja muudele tekkinud küsimusele ise vastata.
Seekord tiirles meie orbiidile Superstaari saate finaali jõudnud Marta Lotta Kukk, kes sai saates hellitava nime Kukerstaar. Nüüd on lauljanna astunud suure sammu edasi oma soolokarjääris ning andis hiljuti välja uue singli "I.S.E.", mida ta esitles möödunud reedel ei kusagil mujal kui Tallinna Bussijaamas! Pärast vastuste läbi lugemist saad magustoiduks nautida lugu lehe lõpus.
Räägi meile natuke endast ja oma taustast. Kes sa oled, kui vana sa oled ja kust sa tuled?
Mina olen Marta Lotta, olen 25-aastane ja oman 7-aastast kogemust Viljandi linnas patseerimisega. Lisaks treisin 12 aastat Pärnu linna ja maakonna koolipinke. Hetkel toon mulgi ja pärnaka verd Tallinnasse.
Tänu millistele projektidele võib Eesti publik sinuga juba tuttav olla?
Minuga on kindlasti tuttavad Pärnumaa muusikainimesed, kellega puutusin kokku juba kooliajal solistide konkurssidel. Teistele eestlastele võib tulla tuttav ette Taliujuja tegelaskuju saatest “Ma näen su häält” või siis hoopis #kukerstaar telekonkursist “Eesti otsib superstaari”. Nooremana osalesin kaks korda ka “Laulukarussellis”.
Mis ajendas sind muusikat tegema ja kuidas sa oma muusikat kirjeldaksid kolme sõnaga?
Kuna meil on kodus kümneid pille, ei jäänud ka mina neile otsa koperdama, vaid hakkasin hoopis uusi instrumente pillituppa smugeldama. Õppisin lastemuusikakoolis viiulit, selle kõrvalt hakkasin teismelisena ka kitarri sõrmitsema, ise lugusid looma ning solistina esinema. Oma muusikat kirjeldaksin fraasiga “olen iseenda girlboss”.
Pildil näed väikse Marta Lotta esimest viiulitundi!
Milline on su varasem kokkupuude muusikaga olnud? Kes on su muusikalised mõjutajad?
Nagu mainitud, olen pärit kodust, kus pille oli jalaga segada. See ei olnud nii muidugi juhuslikult. Minu perekond on väga musikaalne, ema-isa nõusolekul ja suunamisel olen osalenud titest saati erinevates pärimusmuusika laagrites, kooli minnes astusin muusikakooli, sooloõppesse ja koori. Olen ka Otsa kooli kõige viimase lennu lõpetaja rütmimuusika laulu erialal.
Muusikaliselt mõjutab mind kõik, mida kuulan, kellega kokku puutun. Üks märgilisemaid lauljaid, kes inspireeris mind näiteks jazzmuusikasse sukelduma, on Ella Fitzgerald. Temalt sain indu katsetada improvisatsiooniga ning oma hääle moonutamisega erisugusteks instrumentideks.
Siin on näha, kuidas Marta Lotta vallutas lavasid juba õige noorena!
Kui peaksid end võrdlema mõne artistiga, siis kes see oleks ja mis omadustes sa näed enda ja tema vahel sarnasusi?
Ma usun, et väga vähesed muusikud tahavad end kellegi teisega kõrvutada. Pigem on inimesed, kes selliseid võrdlusi nägema hakkavad, nende kuulajad-austajad. Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi minu muusikas kedagi ära tunneb või iseennast näeb. Aga las jääda see võrdlemine kuulaja kodutööks.
Milline on kõige kummalisem inspiratsiooniallikas, mis on sind kunagi laulu kirjutama ajendanud?
Mulle tundub imelik see, et kõige lahedamad laulud sünnivad, mõeldes eriti nõmedatele inimestele. Kummaline on ta just seetõttu, et kirjutades mõnest valusast-halvast kogemusest, anname sellele teemale või inimesele esialgu energiat juurde. Aga vabastus, mis tekib hetkel, kui oled loo valmis saanud ja tead, et saad sellega nüüd rahu teha, on veidralt rahuldav!
Kui sa peaksid valima ühe oma laulu, mis mängiks terve päeva taustaks, siis milline see oleks ja miks?
Tõenäoliselt “appi!”, mida ei ole kellegi kõrvad veel kuulnud, aga mille biit käib mul juba praegu umbes tunnikese päevas taustaks. Olen selle laulu üle väga uhke, kuna ta on esimene teos, mille produtseerimise juures ka ise arvutiklahve sain vajutada.
Milline on su kõige piinlikum kontserdil juhtunud olukord ja kuidas sa sellest välja tulid?
Kuna mu häbitunde mõõtmise seadeldis on veits katkine, siis on mõne teise jaoks piinlik hetk minule lihtsalt naljakas seik, mille üle lava taga itsitada. Mis ikka juhtunud on - king on rokkides katki läinud ja pärast oli vaja kolm minutit kuidagi kõrge kontsa peal püsti püsida, kukkusin selle aja jooksul umbes 12 korda istukile, aga sain tagasi püsti ja rokkisin edasi.
Milline on su kõige meeldejäävam fännikohtumine?
Kindlasti vestlusring laste muusikafestivalil Kräsh, kus sain rääkida päriselt tähtsatest asjadest, nagu lemmiksöögid-joogid, tüdrukutebändid, esinemistasud ja muud detailid, mida täiskasvanud ei tihka küsida, aga lapsed julgevad.
Kui sul oleks võimalus teada saada üks huvitav statistika oma elust (näiteks mitu korda oled pisarateni naernud või mitme inimese elu oled paremaks muutnud), siis mis see oleks?
Viimase kuu aja jooksul tahaksin teada, mitu korda on mind laulukirjutamissessioonidel segama hakanud Florian Wahli lugulaul “Mu vend on lesbi”.
Kus sa tahad oma karjääri ja eraeluga kolme aasta pärast olla ning mis on hetkel takistused, mis sel teel seisavad?
Tahan, et kolme aasta pärast oleksin enda nišis muutumas artistiks, kelle kontserte ootavad sajad (eriti hea õnne korral tuhanded) inimesed ning keda soovitakse oma sündmustele esinema. Et saaksin nimetada end täiskohaga muusikuks. Eraeluliselt võiks kolme aasta pärast mul juba kaks aastat olnud olla üks koer.
Kas on midagi, mida sa soovid, et inimesed sinust rohkem teaksid või mõistaksid?
Ei. Olen nii värske artist, pigem vajan praegu, et inimesed minust üldse midagi teaksid. Anname mulle aastakese veel, siis hakkame arutama neid kohti, mida mõista.
Kuula Marta Lotta uut singlit "I.S.E."!
