Telemees Kristjan selgitas, et peab sportlastest väga lugu ning hindab nende pingutusi väga. Kõige kurvemaks pidasid mehed tänavuste Olümpiamängude puhul just seda, et kõik sooritused tuli teha ilma publikuta. Aplausi küll mängiti lindi pealt, kuid Kristjan avaldas, et ilma publikuta on väga keeruline esineda. "See võtab sellest asjast pinge ära, selle heas mõttes pinge," selgitas ta, et saate salvestused pole ilma publikuta sugugi sellised kui tavaliselt.
"Ma arvan, et nemad kuulsid seda, mis Eestis toimus," naljatles Jõekalda, et kuigi publikut ei olnud, elati kodumaal tohutult kaasa. "Mul tuli naaber välja ja karjus: "Elagu Eesti!". See oli nagu kahekordne jaanipäev. Oli ikka põhjust pidutseda ja tunda uhkust ja heameelt," arvas ta.
Ajaloolist vehklemismatši Kristjan otse ei vaadanud ning sellest juttu tehes meenus talle kohe abikaasa paha tegu. "Oi, aga ma tahan selle nüüd ära klattida!" hõõrus ta rõõmustusega käsi kokku hõõruma.
Kristjan Jõekalda / Urmas Kolsar
"Ma hakkan tavaliselt vaatama lõunal või ennelõunal, kuna ma ei vaata internetist uudiseid ja lehti kätte ei võta, ei tea enne seda midagi. Ma ei taha ju teada, kes on võitnud, või kaotanud," selgitas ta, kuidas sel korral sportlastele kaasa elas.
"Hommikul panin kohe esimese asjana peale, võtsin kohvi kõrvale, sest teadsin, et öösel olid need vehklemised. Hakkasin vaatama ja istusin, telekas mängis," rääkis Kristjan, kuidas suutis enda jaoks endiselt pinevust üleval hoida.
"Naine siis kõrvalt ärkas ja vaatas oma telefoni ja küsis: mis see on nüüd see kullamatš või? Ma mõtlesin, et mine metsa! For real! Päriselt noh!" prahvatas ta pahameeles. Edaspidine pinevus oli küll kadunud, kuid õnneks elas mees siiski täiel rinnal kaasa.
Tähtsa matši ajal oli Kristjan Hirmo aga hoopis juuksuris. Kogu protsess nägigi selline välja, et juuksur katkestas korraks töö ja heitis pilgu jälle teleka poole. "Mul jääb nüüd eluks ajaks meelde, et kui küsitakse, kus ma olin sellel ajal kui Eesti võitis olümpiakulla? Ma olin juuksuris," naeris ta.