Merje Merdik
Eestlanna Liis Hainla on suuresti loo "Wild" taga, mis iirimaal värskelt Eurolaulu valimisel ka kuue parima hulka valiti ja 3. veebruaril võitlema asub teiste seas ka punklegend John Lydeni ja Public Image Ltd'iga. Kes on Liis ja kuidas ta sellise unikaalse võimaluse sai?
Kui uurida Liisi kohta sotsiaalmeedias, ei leidu ta kohta seal palju - vaid värskelt loodud Instagrami-konto ja sisuta temanimeline Facebooki-konto. Kuidas aga õnnestus nuppudega Nokiat kasutaval naisel end sellisele lauluvõistlusele networkida koos vägagi rahvusvahelise tiimiga? Uurisime!
Liis, kes sa oled ja kust sa tuled ja millega sa tegeled? Milline on sinu senine seos muusikaga?
Ma olen Liis Hainla, elan hetkel Tartus ja töötan tegelikult turundus- ja meediavaldkonnas, olen pikalt olnud copywriter. Muusikakirjutamine, ja eriti laulusõnade kirjutamine, on mu suurim kirg. Kui sain eelmisel aastal 30, siis lubasin endale, et võtan ühe aasta, kus tegelen sellega tõsisemalt ja vaatan, kas jõuan kuhugi. Võtsin laulud sahtlist välja ja asusin networkima!
Mulle tundub, et popmuusikas tuleb tegelikult copywriteri oskus väga kasuks – et kuidas öelda midagi võimalikult lihtsalt, samal ajal vältides klišeesid.
Kuidas sattusid sina loo „Wild“ tiimi, mis kuue parima sekka valituks ka osutus? Milline roll selle loo juures on sinul ja kuidas loo sünd välja nägi – kas virtuaalselt?
Ma kirjutasin “Wildi” viisi ja sõnad ning võtsin ühendust Soome produtsent Arto Ruotsalaga, kes tegi arranžeeringu ja selle üliägeda produktsiooni. Briti laulukirjataja Aaron aitas omakorda refrääniga.
Me tegelikult planeerisime Arto ja Aaroniga selle laulu esitada Eesti Laulule, kuid me ei leidnud õigel ajal õiget artisti.
Kuna Iirimaal oli veel võistlus avatud, asusin Youtube’ist vaatama Dublini tänavamuusikute videosid ja leidsin Leila Jane’i “Nothing breaks like a heart” coveri – ma olin ta häälest võlutud.
“Wild” poleks see, mis ta on ilma Leila Jane’ita – ta on nii andekas ja tore inimene. Viimane on minu jaoks isegi olulisem kui anne ise. Oleme saanud headeks sõpradeks.
Enamus protsessi toimus virtuaalselt, aga saime Leila Jaine’iga salvestada vokaali koos Helsingis ja saime kõik seal kokku ka. (Aga mul pole pilte sellest, sest mul on nuputelefon.)
Millised tunded valdasid, kui said teada edasipääsust kuue parima sekka? Mis mõtteid tekitab punklegend John Lydoniga samal võistlusel osalemine?
Seda on endiselt raske uskuda. Mul on tohutu “imposter sündroom” ja John Lydoniga samas stuudios võistlemine kindlasti ei aita seda seljatada.
Võib ju mõelda, et ma kirjutasingi ägeda laulu ja väärin seda võimalust, aga olen aru saanud, et muusikamaailmas on enamus asju õnne ja juhuse küsimus. Olen tohutult tänulik, et meil seda õnne oli.
Kas oled ka varasemalt Eurovisionile pürginud?
Ma olen aastaid tagasi kirjutanud ühe ballaadi Eesti Laulu jaoks, aga see ei pääsenud võistlusele.
Mida üldiselt arvad ise Eurovisionist ja kas oled selle jälgija? Kes on Eesti Laulul sinu selleaastased lemmikud?
Ma olen olnud terve elu Eurovisiooni fänn. Isegi Balkani-biidi aastatel, kui ei olnud popp olla Eurovisoni fänn. Minu unistus oli kirjutada midagi Eurovisionile ja mul on nii hea meel näha, kui head lood sel aastal erinevate maade eelvoorudes on.
Minu Eesti Laulu tänavune lemmik on kindlasti Alika – mulle nii meeldiks ka temaga tulevikus koostööd teha. Ja muidugi ka paljude teistega! Olen kõigile võimalustele igati avatud ja seepärast ka Instagrami endale nüüd lõpuks tegin innustunult. Varasematel aastatel on mulle ka meeldinud Nika esitused Eesti Laulul. Arvan, et ta on üks alahinnatumaid Eesti artiste.
Soovime Liisile ja "Wildi" tiimile tuult tiibadesse ning jääme põnevusega ootama, kuidas neil läheb võistlusel!
