Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ning kogemusi. Sotsiaalmeedia sisulooja Rauno Raiesmaa avaldab julgelt enda oma.
Youtuber Rauno Raiesmaa tuntud ka kui Sniff, sai sel suvel, nii nagu tuhandeid teisedki noormehed, sõjaväekutse. Lisaks ajateenimisele tegi sisulooja viimastel kuudel kaitseväega ka koostööd, tehes positiivseid ja propageerivaid videosid, millest süttisid paljud tema vaatajad.
Kaitseväe reaalsus on aga Rauno jaoks osutunud hoopis teistsuguseks kui esmapilgul tundus ning noormees pöördus oma sotsiaalmeedia poole, et enda kogemust kirjeldada, lisades, et riskib enda tunnetest ja kogemusest rääkides ilmselt ka karistusega.
Rauno selgitas, et tunneb kuidas vaba voli ning iseseisva mõtlemise piiramine tekitab temas agressiooni ning depresiivsust, mille tõttu võib varsti suisa artsiabi vajada. Mitmed sündmused ajateenistuse jooksul olevat aga üldse sellised, millest videosid avaldada või rääkida ei tohikski. Täpsustusi, millest käib jutt, noormees ei lisa.
Paljud Rauno jälgijad on ka oma kogemusest rääkinud ning nõustunud, et kaitseväe süsteem näib rahuajal ebahumaanne ning ebavajalikult stressirohke. Loomulikult on palju ka neid, kes vastupidist leiavad ning näevad, et tegemist on mitmekülgse väljakutsega, mis lõppkokkuvõttes muudab inimest tugevamaks ning õpetab ohuolukorras käituma.
Sky.ee'le avaldas mõtteid 2017. aastal ajateenistusse kutsutud 24-aastane Holger (nimi muudetud), kes võttis ülikooli 2. õppeaastaks akadeemilise puhkuse. Holgeri teenistusaeg oli 8 kuud.
"Mul ei olnud sõjaväkke mineku vastu eelnevalt mitte ühtki negatiivset tunnet. Pigem tundsin, et tahtsin, sest mu vend käis ja see tundus oluline etapp, et "saada meheks". Tundsin selle üle uhkust," kirjeldab ta. Esimesed kõhklused tekkisid pigem siis kui selgus, et kool tuleb korraks pausile panna ning sealjuures tuleb loobuda ka senisest üüripinnast ja ajutisest töökohast.
"Teenisin aega teises linnas kus ei elanud mu vanemad või kuhu olin leidnud sõpruskonna ja isegi pruudi," rääkis Holger. "Mäletan, et esialgne õhin muutus kiiresti vastikustundeks. Mul polnud enam ühtegi oma mõtet, ma ei saanud enam normaalselt magada ning vihkasin kõiki inimesi, kellega ühte ruumi pidin jagama." Holger kirjeldab, et kui varasemalt võis teda kirjeldada stoilise rahuga inimesena, siis nüüd pulbitses temas ootamatu agressioon.
"Ilmselt lihtsalt see niisama passimine ja vaba voli puudumine, alandamine või piisava mentaalse stimualtsiooni puudumine hakkas mind vaikselt hulluks ajama," arvas ta.
"Kaadri kohta pole mul pigem midagi halba öelda, muidugi oli mitmeid olukordi kus otsused tundusid ebaõiglased, aga see tundus samas paratamatus, et süsteem lihtsalt on selline," lisas ta.
Tõelised väljakutsed algasid alles ajateenistuse lõppedes või kodukülastustel: "Mul ei olnud mitte kellegagi enam millestki rääkida, olin lihtsalt tühi. Kogu mu aju sisemus oli vahetunud tülpinud "sõjaväe-asjadega". Olin harjunud olema tuim ja hoolimatu ning kohtlesin sarnaselt oma toakaaslastele selliselt ka oma värsket pruuti või perekonda. Lihtsalt ei osanud enam olla nii nagu enne."
"Kõige hullem oli see kui sõjavägi otsa lõppes. Siis olin laksust jälle reaalsuses, oli vaja leida elukoht ja selleks eelnevalt raha teenida, aga tööd leida oli keeruline - ma ei osanud ju veel midagi. Vaimne harjumine päris eluga oli keeruline. Mitu kuud ärkasin öösiti selle peale, et pruut mind äratas, sest kas karjusin või kõndisin unes ringi," selgitab ta.
"Ma ei läheneks Rauno vaadetele nii radikaalselt," lisab Holger. "Ma mõistan tema avalduste sisu ja olen nõus, et süsteem peaks rahuajal toimima nii, et sellega seotud inimesed jääksid inimesteks ning neil oleks võimalik jätkata oma elu ilma hiljem psühholoogile pöördumata. Tegemist võiks olla õppeprotsessi, mitte traumaga," arvab ta.
"Ma ei oska seisukohta võtta. Näen, miks kaitseväekohustus on oluline ja vajalik ka isiklikul tasandil, samas on väga traumeeriv oma elu täiesti suvalisest kohast lihtsalt pausile jätta ja täielikku kiviaega tagasi minna, kus valitseb agressioon ja ajudeta nühkimine," lisab Holger lõpetuseks.