Daniel Levi Viinalass on sündinud 1988. aastal USA-s ning mäletab seal elatud aega rõõmsa ja helgena. Emapoolne suguvõsa on ameeriklased, isapoolne aga eestlased. Kui eestlaste jaoks oli alguses keerukas noormehe eesnime õigesti hääldamine, siis ameeriklaste jaoks pakkus palju nalja hoopis tema perekonnanimi.
Kuigi nimesid üldjuhul ei tõlgita, teeb erineval viisil hääldamine alati meele rõõmsaks. Nõnda sai Daniel koolikaaslastelt humoorika ja kergelt tögava hüüdnime: vinyl-ass (vinüültagumik -toim.), mis kõlab inglise keeles peaaegu nagu Viinalass.
Koolis jõudis ta käia tegelikult vaid 1. klassis, siis tuli pere juba Eestisse ning ka 6. klass sai mööda saadetud USA-s, kui pere korraks tagasi kolis. Eestisse kolimine läks kahe erinevast rahvusest pere jaoks suhteliselt valutult, sest Danieli isa kavaldas ema üle. "Ta ütles emale, et me lähme ainult üheks aastaks, siis tuleme kohe tagasi. Ja siis sellest ühest sai kaks ja kolm ja nii see läks," naeris Daniel.
Enne Eestisse kolimist Daniel siinsest elu-olust või keelest suurt midagi ei teadnudki. "Millegipärast teadsin ma vaid "suur lennuk" ja "väike lennuk" ja see oli kogu mu sõnavara.
"Kui ma olin 5-aastane olin nädal või kaks koos isaga Eestis ja need on mu esimesed mälestused siit. Kuidas olin rongi peal ja mul oli üks väike ambliku mänguasi, mis on pisikese pumbaga ühenduses. Ja kui sa seda pumpa pigistad, siis see ämblik hüppab ja ma hirmutasin sellega inimesi seal rongi peal. Sain selle eest tädide käest korralikult pragada," meenutab muusik esimesi mälestusi nüüdsest kodumaast.
Kristjan Hirmo, Daniel Levi Viinalass / Madis Sinivee
1996. aastal jõuti terve perega Eestisse. Kui paljude laste jaoks võib olla nõnda suur elumuutus, eriti keele ja sõprade vahetus olla stressirohke, ei mäleta Daniel, et see üleminek tema jaoks eriti keeruline oleks olnud. "Minu vanuses, 7-8-aastasena, on kõige olulisem see, et saaks kuskil majade vahel palli taguda. Minu jaoks oli see suhteliselt sujuv üleminek," kirjeldas ta.
"Keel ja see kuidas ma suhtlesin muutus, aga keskkond jäi ikkagi samaks. Poisid on ikka poisid. 8-aastased poisid tahavad lihtsalt lollusi teha ja majade vahel ringi joosta ja ma leidsin kohe endale mõttekaaslasi," lisas Daniel.
USA-sse maha jäänud asju eriti ei igatsetud. "Minu eas, ma ei osanud millestki puudust tunda. Võib-olla mu vanemad õed-vennad oskaksid rohkem välja tuua mingeid konkreetseid asju," arvas ta.
"Ainsad asjad.. pähklivõid igatsesime ja mingeid tobedaid asju, Pop-Tarts'e ja mingeid lollakaid magusaid asju," naeris muusik.
Kristjan Hirmo, Daniel Levi Viinalass / Madis Sinivee
Esimestest Eestis elatud aastatest mäletab Daniel üht seika, mis tollal väga hirmus tundus: "Elasime Annelinnas, mis on siis justkui Tartu Lasnamägi. Kõrged üheksakordsed majad ja me mängisime kellegi aias poistega palli ja järsku tuleb mingi mees mind taga ajama."
"Mitte lihtsalt taga ajama, vaid tal oli vikat käes," kirjeldas Daniel värvikalt. "Vikatimees ajas meid taga mööda Annelinna majasid ja kõigi teiste poiste jaoks oli see kuidagi normaalne ja nad ei kartnud, aga minu jaoks see ei ole normaalne. Mõtlesin, et peaksime seda kuidagi tõsisemalt võtma, aga nende jaoks oli see jube naljakas."
"Sain siin selles mõttes korraliku kooli, et kõigepealt said Vene roppused selgeks, siis Eesti roppused selgeks, siis võib-olla "tere" või "aitäh". Sellises järjekorras käisid seal Annelinnas need asjad," naeris ta. Eesti keel hakkas talle justkui iseenesest ilma pingutamata külge. Inglise keelt räägib ta ikka oma perega, eriti just oma tütre Elviinega.
Kuula rohkem värskest Hirmocastist ja saa teada Danieli elust ja karjäärist, siin ja sealpool lompi!