Sõpruse Puiestee viienda ja kuuenda plaadi vahele jäi pikk paus. Mis vahepeal teie eludes muusikaliselt toimus?
Plaatide vahele jäi paus 3 aastat, sest meie viimane trummar, Villu Viirsalu, sattus õnnetusega haiglasse ja oli praktiliselt suremas. Tema haiglas olek ja taastumine kestis kokku üle pooleteise aasta, sellepärast jäi ka meie tegevus ootama. Pärast seda õnnetust pidime leidma uue trummari ja ajasime end jälle rea peale. Uus materjal tekkis kiiresti, viimase aasta jooksul. Avastasime Abraham Kenny, kes on oli tulnud Austraaliast Eestisse seiklema. Eesti talle väga meeldis – eriti meeldis talle siinne pimedus, post-sovietistlik hõng ja atmosfäär, mis on arhidektuuris ja olmes. Ta sõnas, et kui Austaalias on “Same shit everyday (Iga päev sama asi -toim.)”, siis siin on iga päev uus meeleolu ja muutuv olustik. Avi esines siin ning sattus bändi mängima, kuna talle meeldis Metro Luminal ja Vennaskond, hakkas talle ka Sõpruse Puiestee meeldima.
Meie seast lahkus The Fallsi ninamees Mark E. Smith, kelle bändist käis elujooksul läbi üle 200 liikme. Kas kujutate ette, et nii võiks juhtuda ka Sõpruse Puiesteega?
Iga liige toob tugeva meeleolu sisse. Meil on bändis kõige rohkem vahetunud süntesaatorimängijad. Täna on neljas, kuid kõik on olnud oma tugeva käekirjaga. Trummar mõjutab eriti palju. Villu oli vanakoolimees, talle meeldis jazz, 60-ndate biitmuusika ja r’n’r – see tuli temaga koos autentselt välja ning mõjutas toona ka meid valima kavasse 60ndate Eesti kavereid.
Avi on teistsugune, tugeva löögi ja r’n’r-touchiga, kuulatav, lahtise käega. Tema stiil jääb meie meelest 80-ndate uue laine ja progressiivse roki vahepeale. Ta hoiab bändi rütmiliselt hästi koos ning temast inspireerituna tuli mitu lugu. Avi oli ka plaadi tegemisel üsnagi hoos ja aitas selekteerida sobivaid palasid. Kuna me mõlemad oleme mänginud Vennaskonnas, kust on läbi käinud kindlasti kuskil 200 liiget (naeravad.) kujutame me sellist läbivoolavust ette küll, kuid meie bändis ei ole see 16 aasta jooksul olnud suur. Me ei viskaks iialgi kedagi oma bändist välja, meil on Sõpruse Puiestee.
Uus plaat on sümbioos sündipopist ja kitarrirokist…
Me leiame täpselt sama. On nii juhtunud, et on positiivsust, hoogu ning lahtisemat fiilingut, mis kindlasti tuli osaliselt Austraaliast. Mõtlesime uue plaadiga, et peaksime oma saundimaailmas midagi muutma. Kõrva jäid Lauri Urbi poolt salvestatud asjad, näiteks Psühhoterrori uued lindistused. Nende laivilik ja hästi kõlav saund. Muidu oleme kõik oma plaadid teinud ise helimeheks meie sündimängija Kaupo Kaldmäe, aga seekord otsustasime proovida Lauriga, kes mängib bassi ka Chungini bändis St Cheatersburg. Läksimegi tema jutule ja plaat tuli saundiliselt ülihea, Lauri tegi uskumatult ägeda töö.
Tore, et märkasid seda r’n’r kitarri, olen selle tooni otsimisega palju vaeva näinud, alates kitarri ehitamisest, helipeade, võimendi jne valikuteni – see kõik on hästi salvestatud ja mõnusalt esitletud. Tihtipeale läheb osa toonist stuudios kaduma, seekordne album on selles mõttes meie arvates kümnesse!
Kus esitleb Sõpruse Puiestee uut plaati?
10.veebruaril tuleme kokku Kalamajas, lokaalis Kivi Paber Käärid. Meil on üllatus ka! Meiega on üle hulga aja laval Merili Varik, kes tuli hiljuti Eestisse. Kuigi oleme andnud kontserte 16 aastat, on iga kontsert nagu uus – alati on küsimus nr 1, kuidas kõlab helitehnika, milline on rahvas, kes kohapeale tuleb. Ausalt öeldes on ikka tihti väike pabin sees. Täna on ikka karm vahe sees, sest bänd on saavutanud hea kokkumängu taseme, mis on klass omaette. Nüüd on see nagu selline hea vein. Kõik mängivad hästi kokku, seda on meeldiv kuulata.
Sõpruse Puiestee intervjuu teine osa, kus räägime järgmisest plaadist, Eesti räpist ja 90ndate Eesti diskost, mis konkureeris rokiga lausa kriminaalselt, on loetav Sky.ee-st ning kuulatav Rock FM-ist juba järgmisel nädalal.
Pane kalendrisse kirja, Sõpruse Puiestee uue plaadi “Selle suve nägu” tuur jätkub:
- veebruaril Tallinnas, klubis Kivi-Paber-Käärid
- veebruaril Chicagos Eesti Majas
- märtsil esinetakse Tallinnas Hiiu pubis
- juulil Kõima mõisas
Koosseis:
Allan Vainola – vokaal, kitarr
Andrus Uutsalu – bass
Tõnis Veelmaa – klahvpillid
Kaupo Kaldmäe – süntesaator
Avi Kenny – trummid
Mart Süda – saksofon
Mait Vaik – tekstid, elektroonika
