Kaur Kender ja teised kultuuriliikumise ZA/UM liikmed on maha saanud arvutimänguga "Disco Elysium", kus minategelane ärkab hirmsa pohmeluse ja mälukaotusega. Omapärasele mängule lõi muusika Briti indie-rokkbänd British Sea Power.
British Sea Power (BSP) on Lõuna-Inglismaal asuva Brightoni kuurortlinnast pärit indie-rokkbänd, mis on tegutsenud ligi kaks kümnendit. Mereäärse asukoha tõttu tuleb ka nende nimi, mis otsetõlkes tähendab Briti mere jõudu. Bändi kodulinnaks loetakse Brightoni, kuigi kolm algset bändiliiget on pärit Põhja-Inglismaalt Cumbriast.
Mitmekülgse ja pidevalt laieneva muusika tõttu on BSP-d võrreldud ka selliste muusikamaailma suurkujude nagu The Cure, Joy Division, Pixies ja Arcade Fire. Seega, kui sulle meeldib nende eelmise nelja bändi muusika, siis meeldib sulle kindlasti ka British Sea Power. Nagu bändide puhul ikka, siis on ka BSP koosseisus toimunud muutuseid.
Aga veidralt positiivselt on bänd terve karjääri tegutsenud enam vähem sama koosseisuga. Alates 2008. aastast kuulub bändi Jan Scott Wilkinson, keda tuntakse lihtsalt kui Yan (laulja, kitarrist), Neil Hamilton Wilkinson (Hamilton, bass, laulja, kitarrist), Martin Noble (Noble, kitarrist), Matthew Wood (Wood, trummid), Phil Sumner (kornet, süntesaator) ja Abi Fry (vioola).
Ainuke endine bändiliige on Eamon Hamilton (süntesaator, laulja, löökpill, kitarr), kellest 2006. aastal sai bändi Brakes ninamees. Bänd on tuntud oma mitmekesise muusika, omapäraste sõnade ja unikaalsete kontsertpaikade poolest.
Algusaastad
Bändiliikmed, nagu ka perekonnanimi viitab, Yan ja Hamilton on vennad. Nemad ja Wood käisid kõik ühes koolis Kendali väikelinnas, mis asub Cumbris. Kooli ajal kuulus trio mitme erineva bändi koosseisus, kuid pärast eksamite sooritamist, läks Yan edasi Readingi Ülikooli, kus ta kohtas kitarristi Noble’it, kes oli pärit Manchesteri lähedalt Buryst. Mõned aastad hiljem liitusid nendega Lõuna-Inglismaal ka Hamilton ja Wood ning üheskoos moodustati bänd.
Nad esinesid algselt British Air Power nime all, andes väiksemaid esinemisi ning produtseerisid neljast loost koosneva demoplaadi. Kuid siis rändas bänd kogu täiega edasi Brightonisse, kuna soovisid leida aktiivsemat muusikastseeni.
„British Sea Power“ oli tegelikult ühe nende nelja laulu pealkiri, mille nad demoplaadile kandsid, kuid hiljem tehti seda natuke ümber ja laul sai nimeks „Carrion“.
Brightonis saavutas BSP esimese suure edu. Suuresti tänu enda klubiõhtule „Club Sea Power“ teenis bänd suure kohaliku kuulajaskonna. Klubiüritust võõrustasid kohalikud ööklubid Freebutt ja Lift, kus astusid üles ka teised esinejad, nagu 200 aastane folkmuusika trupp Copper Family, ning toimus ka 1940. aastate stiilis moeshow.
BSP esimene singel „Fear of Drowning“ ilmus bändi enda leibeli Golden Chariot alt. Albumi teisel poolel olev pildidisain „Puuhobune“ laenas oma idee samanimeliselt 1950 aasta raamatust, mis kujutab liitlasvägede sõjavangide põgenemist Teise maailmasõja ajal.
Rough Trade Records plaadifirma esindajale Geoff Travisele meeldisid bändi kontserdid nii väga, et pakkus neile septembris 2001 ka lepingut. Kui BSP oli selle ajani olnud neljaliikmeline, siis liitus 2002. aasta sügisel nendega ka Eamon Hamilton, kes hakkas mängima süntesaatorit ja basskitarri.
BSP esimene album „The Decline of British Sea Power“ avaldati 2003. aasta juunis ja pälvis kohe ka kriitikute tähelepanu. Albumilt pärit „Carrion“ leidis koha ka TOPP 40 edetabelis. Album ise jõudis UK albumite edetabeli madalamate astmeteni.
Bändi teine album „Open Season“, mis avaldati kaks aastat hiljem (aprill 2005), oli veel edukam. Peale kriitikutele meelejärgi olemist jõudis album UK edetabelis lausa 13. kohale. Albumi esisingel „It Ended on an Oily Stage“ saavutas nädal varem UK edetabelis 18. koha.
2004. aastal võitis BSP väljaande Time Out parima live-bändi auhinna ning oli selleks ajaks rajanud eduka reputatsiooni põnevate lavashow’de poolest. Lava oli tihti dekoreeritud leheornamentide ja plastiklindudega ning kontserdid lõppesid tavaliselt poolimproviseeritud lauluga „Rock in A“, mis võis kesta isegi 20 minutit. Mitmed bändiliikmed ronisid mööda lavakonstruktsioonide peale ning rebisid dekoratsioone alla, samal ajal kui Eamon kõndis mööda lava ning peksis oma trummi. Kontserdite lõpus tatsus mõnikord lavale ka 2,40 m karu Ursine Ultra, kes ka laval rokkima hakkas.
Laval tehtavad veidruseid tõstsid kiiresti bändi kuulsust, sama juhtus ka nende valitud kontsertpaikadega. Tuuride ajal on nad esinenud Sitsiilias Scilloniani klubis, Grasmere külahallis, Londonis asuvas Tšehhi saadkonnas ning Cornwallis asuvas Carnglaze Cavernis. BSP on mänginud ka muuseumites, raamatukogudes ja mere ääres.
Küllaltki eksentriline bänd on ka meediaga nalja teinud. Nad on korduvalt andnud ajakirjanikele lennukitele mõeldud asukoha kindlakstegemise koordinaatide süsteemi abil enda asukoha viite ning avaldasid, et neil on kinnisidee armee ülemjuhataja Montgomery ja linnuvaatluse vastu. Nad osalesid ka BBC loodussaates „Countryfile“, milles räägitakse Briti maaelust, ja kus bänd mängis loo „Canvey Island“.
2006. aasta alguses anti teada, et Eamon lahkus bändis British Sea Power, et keskenduda oma bändile Brakes.
USA tuur ja uus liige
2007. aasta oktoobris läks bänd oma esimesele USA turneele, kui anti mitu silmapaistavat kontserdi idarannikul. Tuuriga promoti oma uut, viiest loost koosnevat EP-d „Krankenhaus?“ (saksa keeles haigla). Sama EP-ga tehti ka tuur Inglismaal.
Järgmisel aastal hakkas koos bändiga tuuritama ka Abi Fry, kes mängis vioolat. Kohe varsti sai temast ka bändi põhiliige.
BSP kolmas album „Do You Like Rock Music?“ avaldati 14. jaanuaril 2018 ning oli samuti edukas. See jõudis taaskord UK-s parimate albumite edetabelis esikümnesse.
Jaanuari lõpus sattus korneti mängija Phil Sumner haiglasse. Ta püüdis kontserdi ajal rahvasse hüpata, aga sai põrutada ja toimetati ülevaatuseks lähimasse haiglasse. Vigastused aga tõsised polnud ning Sumner naasis juba järgmisel õhtul lavale.
Enne kolmanda albumi Euroopa turneed vigastas oma selga Wood, kes ei saanud tuuril osaleda ja kelle asemele toodi Thomas White bändist Electric Soft Parade and Brakes.
2008. aastal naasis bänd Ameerikasse ja astus üles jutusaates „Late Show with David Letterman“, kus esitati lugu „No Lucifer“. Põhja-Ameerikas viibides filmiti ühte nende kontserdi ka Kanada muusikaseriaali „Beautiful Noise“ jaoks.
Sama aasta suvel esines BSP teiste festivalide raames ka ühel maailma suurima muusikalisel kogunemisel Glastonburys.
22. juulil anti teada, et BSP album „Do You Like Rock Music?“ on nomineeritud Mercury auhinnale.
Uue aasta alguses ehk 29. jaanuaril salvestas bänd muusika libadokumentaalfilmi jaoks „Man of Aran“, mis kujutas Arani saare elanike igapäevaelu tänapäevastes tingimustes.
2010. aastal oli British Sea Power soojendusbändiks Walesi rokijumalatele Manic Street Preachers, toetades neid viimaste Suurbritannia tuuri ajal. BSP andis välja oma neljanda stuudioalbumi 2011. aastal, mis sai nimeks „Valhalla Dancehall“. Sellega tuuritati ka esimesed kolm kuud sama aasta alguses. Albumiga käidi ära ka USA-s ning taaskord astus bänd üles David Lettermani jutusaates.
2011. aasta mais tähistas bänd oma esimese singli „Fear of Drowing“ kümnendat aastapäeva, andes selle puhul kolm privaatshowd Berwicki külahallis. Pärast mitmeid tuure ja festivali Suurbritannias, käis BSP viimaks ära ka Aasias. Bänd esines Hiinas ja Jaapanis ning hiljem ka Austraalias.
Bändiliikmete Yani ja Hamiltoni vend Roy Wilkinson andis 2011. aasta septembris välja raamatu „Do It For Your Mum“, mis rääkis Roy kogemusest bändi mänedžerina ja nende kaheksakümnendais eluaastais isast, kes on bändi suurim fänn.
Filmimuusika ja vähem reisimist
2012. aastal oli bänd kodusem ja ei reisinud enam nii palju. Rahvusvaheliste areenide asemel esines bänd Brigtonis oma klubis Krankenhaus. Samal aastal paluti neil salvestada muusika dokumentaalfilmi „Out of the Present“ jaoks, mis jutustas Vene kosmonaudi Sergei Krikalevi elust ja kogemusest kosmoselaeval Mir. Filmi näidati Cineglobe rahvusvahelise filmifestivali raames CERN-is.
Samal aastal paluti bändil salvestada muusikat veel teisegi (kokkuvõttes juba kolmanda) dokufilmi jaoks. Bänd esitas filmi „From the Sea to the Land Beyond: Britain's Coast on Film“ jaos uusversiooni laulust "The Land Beyond".
Laulu mängiti filmi alguses ja lõpus. Film oli kokku monteeritud 20. sajandil tehtud erinevatest salvestistest, mis kujutasid Briti elu mererannikutel. Kaks aastat hiljem jätkas bänd filmimuusika kirjutamist. 2014. aastal kirjutati muusika Prantsuse ja Soome koostöös valminud dokumentaalile „Happiness“.
2014. aasta lõpus esines British Sea Power mitmel festivalil koos mitme puhkpilliansambliga. Nendel festivalidel esines BSP muudetud nime all Sea of Brass (otsetõlkes messingu meri), kus esitati mitmeid enda hittlugusid.
2015. aasta keskel tähistas bänd oma esimese albumi „The Decline of British Sea Power“ 12. aastapäeva kontsertidega Brightonis, Manchesteris ja Londonis. Kontsertide ajaks naasis bändiga labale ka Eamon Hamilton ja publikule esitati terve albumi sisu. Hiljem taasavaldati album erinevates formaatides.
2016. aasta lõpus käivitati ühisrahastuskampaania, millega sooviti rahastada oma järgmist albumit. See ka õnnestus ning album nimega „Let The Dancers Inherit The Party“ anti välja 31. märtsil 2017. Album saavutas UK edetabelis 21. koha ning on jäänud Brightoni bändi viimaseks albumiks.
Kahe aasta eest kolisid Kaur Kender ja paljud teised 2013. aastal Sirbi toimetusevahetusega kuulsaks saanud ZA/UM-i liikmed Eestist ära Londonisse ja hakkasid seal arvutimängu kallal nokitsema. Videmäng „Disco Elysium“ avaldatakse 15. oktoobril.
