Mariann Treimann ehk Mallukas avaldas oma teise raamatu: "Kes see Mallukas veel on?". Raamatuesitlusel paljastus kurbnaljakalt, Marianni välja hõigatud tõde internetimaailma silmakirjalikkusest.
KES SEE MALLUKAS SIIS ON?
Mariann Treimann, paljudele rohkem tuntud kui Mallukas on Eesti tuntuim blogija, tõsielusaate staar, kirjanik, ema, abikaasa. Tema kirglik ellusuhtumine, milles on nulltolerants igasuguse tühja pläma ja sarjamise vastu, on võlunud kümned tuhanded Eesti inimesed.
Tänavu suve hakul avaldas noor naine järjekorras juba teise raamatu, mille kaante vahelt leiab palju sellist, mida isegi pikaaegsete blogilugejate silmad veel näha pole saanud. "Kes see Mallukas veel on? Ehk Pohhuismi käsiraamat" juhatab Marianni enda teekonna näitel kuidas olla enesekindlam ning mitte saada haavatud paratamatute ülbitsejate ja õelutsejate kurja keele läbi.
28. mail esitles Mariann huvilistele uut raamatut ka Tallinnas, Solarise Apollos. Kohale oli kogunenud tagasihoidlik hulk inimesi, kes arglikult lava ees kohti sisse võtsid.
Mariann saabus lavale endale omase huumoriga, selgitades, et kuigi on endast jätnud mulje, et on igati karm naine, närveeris ta enne esinemist tegelikult väga. "Ma ei tea, mis ma siin tegema peaksin! Kui te ootate mingit suurt meelelahutuskava, siis võite juba aegsasti ära minna. Ma võin ainult näidata kuidas mul puus liigesest välja käib," lõõpis ta.
Pärast pisikese sissejuhatuse ettelugemist, vastas naine publiku küsimustele, andis autogramme ning tegi austajatega koos pilti.
"Elame kõik internetimaailmas, kogu meie elu on seal. Neti teel on üli kerge teistele halvasti öelda ja ka ise puid alla saada. Olen olnud selle mõlemal pool. Selle raamatuga tahangi öelda, et sellest võiks tegelikult olla suva," selgitas Mariann värske kirjatüki sünnilugu.
MASKID LANGEVAD
Marianni kogemus, et näost-näkku ei julge keegi tegelikult kõiki neid asju öelda, mida kommentaariumites anonüümsetena valmis tipitakse, illustreeris ka raamatuesitlust külastanud toimetaja kogemus.
Kui esitlus oli lõppenud sattus toimetaja poejärjekorda kahe neiuga, kes üritusel suhteliselt esiritta olid pürginud ning esimeste seas raamatule autogrammi käisid küsimas. Toimetaja kuulis nende vestlust pealt, milles kritiseeriti Marianni oskust publikut köita, millist trianglit korraldasid lapsed ja üleüldse olevat kohale tulemine tõeline aja raiskamine.
Toimetaja palvele kommentaare anda ei olnud neiud vastu ning selgitasid: “Saame aru, et kõik inimesed pole sündinud meelelahutajaks ning tema iseloom võib paljudele tunduda lihtsalt järsk. Blogist lugedes tundub selline kirjastiil ja otsekohesus lõbus ja kaasahaarav, päris elus seda näha ei olnud kuigi meeldiv,” sõnas üks neidudest.
“Miks on üldse vaja raamatuesitlust siis teha? Kas see, et nüüd 20-le inimesele oma raamatu sissejuhatuse ette luges tõstab müüginumbrit tõesti nii palju? Pigem sai nüüd 20 inimest, kel pole sellest kohtumisest kuigi eredaid mälestusi,” lisas teine.
“Kahju! Ta meeldis mulle, olen tema blogi lugenud pikka aega. Aga sellest otsekohesusest, mis mind tema puhul aastaid on võlunud sai piinlik etendus sellest, kuidas lapsed on üle pea kasvanud ja tegelikult oma lugejatele midagi öelda ei ole. Tal on meist ju pohhui,” ütles esimene.
“Ma saan aru, et lapsed jäävad lasteks ja alguses oli see armas kui Lende ja Mari mikrofoni pärast jagelesid ja võidu laulda proovisid. Aga kui lasta oma lapsel 10 minutit lihtsalt mikrofoni röökida, siis no sorry, ma arvan, et see oleks võinud küll olla koht, kus lapsele mõnda muud tegevust soovitada, ole nii kõva pohhuist kui tahes” lisas teine.
Nagu lugeda võite ei pidanud neiud paljuks enda mõtteid tagasi hoida – miks peakski, küll aga palus toimetaja ka neidude eesnime ja vanust, et nende kommentaarid korrektselt artiklisse lisada. Selle peale pahvatasid mõlemad: “Ei, ära päris nimega küll pane! Me küsisime pühendust raamatusse ja meid oli seal nii vähe, tal on kindlasti meeles, kellega tegu.”
Kas pole mitte kummaline, et anonüümsetena lippab kriitikameel kui varss värskel murul kuid enda nime ja näoga palutakse raamatusse mälestuseks pühendust?
MITTE ELUFILOSOOFIA VAID DNA
Mariann avaldas Sky.ee'le, et tema elufilosoofia ei ole sündinud läbi erakordselt suure valu, või ebameeldivate kogemuste, mis teda drastiliselt muutnud oleks. "Ma arvan, et see on iseloomu küsimus. Eks me kõik oleme mingitel eluperioodidel saanud haiget, lihtsalt mõni võtab rohkem hinge ja põeb pikemalt ja teine lühemat aega. Jumal tänatud, et ma sinna teise koolkonda kuulun."
"Mul on üleüldiselt selline point, et igaühel on oma arvamus ja kui ta tahab, mind vihata ja arvab, et ma olen tont, siis ma ei saa teda keelata, ega takistada ja suure tõenäosusega ka ümber veenda," lisas Mariann.
See aga, et võõraste inimeste näägutamisest või arvamusest on ükskõik, ei tähenda, et tegemist oleks tuima, emotsioonitu või üleüldse ükskõikse inimesega. Marianni näol on endiselt tegemist tavalise inimesega, kellel on tunded ja mõtted ning kuvandit tema paksust nahast ei tasuks siiski kuritarvitada.
"Mul on sõbranna Maarja, kes on hästi ratsionaalne inimene ja kui tema ütleb mulle, et see pole hea idee, siis suure tõenäosusega see ei ole ka. Niiet tema arvamust ma usaldan," lisas Mariann.
"Ma ei kirjutanud seda mingi eneseabi raamatuna, aga eks ma ikka üritan mõista anda, et tegelikult võiks ka teistel olla suva, mitte ainult minul," rääkis noor naine lõpetuseks.
Marianni värske raamatu saad soetada SIIT!
