Pert oli veidi enne saates osalemist läbinud sõjaväe ning usub, et see aitas teda ülesannetega paremini toime tulekul. "See aitas kindlasti. Seal olles tunned, et kõik on lootusetu ja võimatu, aga siis saad selle tehtud ja miski pole enam võimatu," tundis ta läbitud kogemuse positiivset mõju. Ilma sõjaväekogemuseta oleks Pert end siiski enesekindlalt tundnud: "Ma arvan, et oleksin virisenud rohkem, aga hakkama oleksin kindlasti saanud."
Mis siis on see, mis ühe noormehe, kel argielus suhtluse ega enda eest hoole kandmisega probleeme pole, üldse sellisesse saatesse viib? "Kui ma päris aus olen, siis lootsin, et sinna tuleb mõni normaalne neiu. Aga läks nii nagu läks, siis pidi komöödiat saama," naeris ta.
Miks tundis noormees, et saates osalenute seas ühtegi "normaalset" neidu ei olnud, kellega suhteid seada? Mis sorti kriitikast selline arvamus kõneleb? "Minu normaalsus on teistsugune kui teiste normaalsus," jääb ta salapäraseks, ega kiirusta avaldama, millist kaaslast endale otsib. Miks? Noormehe süda oli saate järgselt juba hoidja leidnud.
"Ma praegu ei otsigi kedagi," tunnistas ta. "Üks neiu on juba mu kõrval. Ootab mind allkorrusel," sõnas ta laialt naeratades. Värske kallim ei soovinud aga tõsielusaate avaüritusega liituda ning hoidis madalat profiili. Siit võib aga järeldada, et Pert ei leidnud paarilist sugugi mitte tõsielusaatest. "See kõik on hästi uus ja avalik. Kaamerad..." selgitab noormees, miks pruut teda üritusel ei saada.
Mida arvasid tema julgustükkidest noormehe vanemad? Mis eristab nooremat ja vanemat põlvkonda? Kuidas ületada põlvkonnalõhe? Vaata artikli päises olevast videost?
