Kontserdiarvustus ehk kõik, milles Guns N' Rosesi liikmed süüdi on

Kas teil on või on olnud oma bänd? Ma ei mõtle bändi, kus oleksid ise tegev, vaid bändi, mille oled juhuslikult avastanud ning tunned end omavat. Ma olen tundnud Guns N’ Rosesiga sellist tunnet viimased 30 aastat. Alates hetkest, kui nägin MTV pealt “Welcome to the Jungle” muusikavideot, on nad olnud minu bänd.

“Appetite For Destruction'i” ilmumisaasta 1987 seostub mulle alati ja eelkõige just selle albumiga. Samuti kauboisaabastega, punase Axli bandanaga, torukübarat ja teksavesti nahktagi peal kandva Slashiga. Eesti päritolu kunstnik Mark Kostabiga ja nende eepilise 1991. aastal ilmunud duubelplaadiga “Use Your Illusion”. Detailide ja faktide jada, mis on mind läbi elu saatnud ning saadab tõenäoliselt surmani. Igaljuhul 16. juulil sai see “minu bändi” illusioon purustatud. Aga heas mõttes. Nagu öeldakse “kui armastad, siis lase ta vabaks”.

16. juulil ühendas kogu Tallinnat üks asi ja selleks oli Guns N’ Rosese logoga t-särk.

Ja nende muusikaline pärand. Mis on ühtviisi ju tore, et meid ühendas seekord üks

tõeliselt vinge rokkbänd. Enamus kesklinnas asetsevad lokaalid mängisid lakkamatult nende muusikat. Naljakas oli kuskilt steigikohast mööda jalutada, kus mängis näiteks täiel võimusel nende vana ja aggressivne pala “My Michelle”. Igal juhul oli keeruline jõuda jalutades Lauluväljakuni ning mitte näha GN’R’i särke. Lihtsam oli kokku lugeda inimesi, kellel ei olnud nende särki seljas.

Bänd astus lavale 20 minutit oodatust hiljem, kuid alates avapaugust “It’s So Easy” kuni suure finaalini looga “Paradise City” oli kogu bänd täiesti supervormis. Ja ma pean silmas kogu bändi. Eriti tahaksin tuua esile härra Axl Rose ise. Kõik mäletavad teda oma nooruspõlvest ning praegune natukene korpulentsem välimus jääb paljudele silma. Samas peaks mainima, et ta nägi eile parem välja, kui viimased 15 aastat. Ja ta kõlas paremini, kui viimased 15 aastat.

56-aastaselt mööda maailma ringi tuuritada ning 3.tunniseid kontserte anda

ei ole lihtne ülesanne. Eriti, kui sul on kavas mitmed lähi 10-minutilised eeposed nagu “Estranged”, “November Rain”, “Coma” ja “Civil War”.

Slash oli nagu Slash ikka. Ka teda võib süüdistada mõne üleliigse pitsa söömises,

aga see on okei, kui sa oled Slash. Ma isiklikult süüdistaks teda hoopis mõne üleliigse

soolo mängimises, aga ka see on okei, sest ta on Slash. Ta tõmbas varrukast ka paar

üllatus-lugu nagu Ristiisa teemaloo “Speak Softly Love” ning Pink Floydi “Wish You Were Here” instrumentaali, kus ta jagas kitarrisoolot koos Izzy Stradlini asendajaga Richard Fortus'iga.

Viimast ma süüdistan ma ehk natukene selles, et ta üritab (või peab üritama) liiga palju Izzy moodi välja näha. Ma usun, et paljud vist ei teegi vahet. Kuulujutud on rääkinud, et Izzyle ei tahetud maksta võrdset tasu ning ta loobus taasühinemise pakkumisest. Sellest on muidugi tõeliselt kahju. Mul on Izzy (GN'R-i idee ja bändi asutaja) tätoveeritud paremale käele ning see peaks ütlema kõik, mida ma asjast arvan.

Omal ajal “The King of Beers” hüüdnime omanud Duff McKagan on viimased 24 aastat

olnud karsklane ning seda on ka näha. Ta oli bändist kindlasti kõige paremas vormis ning rõhutas seekord oma pungi tausta lauldes Misfitsi klassikut “Attitude”. Tõenäoliselt oli ka tema see, kes tõi kavva Soundgardeni loo “Black Hole Sun”, kuna varakult lahkunud Chris Cornell oli tal hea sõber juba Seattle'i päevadest. Enne, kui Duff 1983. aastal Los Angelesse kolis, resideerus ta Seattle'is ja mängis mitmetes kohalikes bändides.

Trummarit Frank Ferrer ei saagi milleski süüdistada. Ta ei ürita kõlada nagu Steven Adler või Matt Sorum ning ei ürita ka nende moodi välja näha. Ta on leidnud või vähemalt üritab leida selles kõiges mingi oma niši ja tundub olevat õnnelik, et ta seal bändis on. Ja see ongi ju põhiline. See peab siiski olema jagatud rõõm, mitte igapäevane rutiin. Oli näha, et kogu bänd on rahul oma hetke staatusega ning naudivad teineteise seltskonda nii laval kui ka lava taga.

Ja kontsert ei vedanud kedagi alt. Kõik, kes arvasid vastupidist, ei tea millest

nad räägivad. Iroonline oli aga asjaolu, et mul oli endal seljas hoopis Motörheadi

särk. Arrogantne, nagu ma olen.