entity.node.canonical

Järelkuulamine

Podcastid

E-pood

Pleikar

Relax FM

Leviala

Lae alla Radioplayer Eesti äpp

Osta 

Edasi lugemiseks

SKY MEDIA

SKY.EE KONTAKTID

Raadiojaamad

Sky.ee

SKY PLUS

Sky Plus

RETRO FM

Retro FM

Kiss FM

ROCK FM 

LEVIALA

Rock FM

SKY Радио

Зона покрытия 

Legendaarne Raadio

Legendaarne

Relax Lugemine

Relax Kino

By buying this article it will be available to you for <b>24 hours</b>.

Buy article

Confirm payment

Buy this article with one-click mobile payment

Thank you!

Continue reading

Sort

Lisa kommentaar

Reply

Report comment

Search

Your vote:

Thanks for voting!

Päästja koolikell. Tuttav heli, mille peale me mõlemad reageerisime, tuletas mulle päriselu meelde. Mida ma ometi tegin? Peenes kleidis tüdruk, kes end hetkel kaasa viia lasi. Ma polnud selline naine, kes võhivõõraid mehi üles korjas, eriti veel muinasjutu printsi tüüpi, kes mulle tegelikkuses kättesaamatuks jäid. Enamgi veel, mu elus polnud suhte jaoks aega: mul olid eesmärgid, asjad, mida tuli teha. Kõhutunne ütles mulle, et see salapärane võõras kujutas endast liiga suurt ohtu. Josh oli mulle haiget teinud ja ma polnud tema puhul tundnud kümnendikkugi sädemest, mida tekitas see mees. See siin oli mees, kellele võis südame täielikult kaotada.  
Sosistasin, et lähen tualetti, ja lipsasin minema, kiirustades tagasi alla oma laua juurde, teades kindlalt, et kahe tuhande inimese seas ei teki mul enda varjamisega probleeme.

Julie Caplin - Väike kohvik Kopenhaagenis

Ta napsas hooletu liigutusega mu käest klaasi, seejuures mind puudutamata. See liigutus pani kõik mu sees värelema. Naeratasin. Mul polnud aimugi, milline ta välja nägi, kuid ta lõhnas imeliselt: kombinatsioon tagasihoidlikust kallist odekolonnist ja meeldivalt puhta aroomiga pesupulbrist. Hoolimata oma parimatest kavatsustest ei suutnud ma vastu panna kiusatusele heita mõne sekundi möödudes üle õla pilk tema suunas. Ta kulges enesekindlalt läbi baarileti ääres tungleva väikese rahvasumma: see oli mees, kes teadis, mida ta tahab ja kuhu läheb.  Ma arvan, et just see otsustav tegutsemine mind võluski, lisaks ka pika ja saleda kehaehitusega kaasas käiv kindlameelsus, lopsakad juuksed ja erakordselt hea lõikega ülikond. 
Pöördusin taas allapoole vaatama ja mehe naasmist ootama, ise endamisi naeratades ja püüdes ette kujutada, milline ta välja näeb.

Ainult tema suutis kooli jaoks kostüüme otsides teise ringi poest üles noppida Vera Wangi pruutneitsikleidi. Lihtne ja stiilne kaunistusteta kleit oli üks neist, mis riidepuul rippudes mingit muljet ei jäta – varrukateta ja range paatkaelusega hilp –, kuid selle selga tõmbamise järel siugles raske satiin paika, mähkis end ümber kandja ülakeha ja liibus puusadele, sellal kui seelik iga sammuga merelainetena ümber jalgade sahises. Tapvalt lihtne, välja arvatud üks vapustav joon: lahtine seljaosa, mis luksuslike voltidena vöökohast veidi madalamale vajus. Selle kandmine eeldas väga hoolikalt valitud aluspesu.  
Libistasin taksost välja astudes naeratades sõrmi üle siidise kanga, mõeldes imetlusega, kui napilt oli see pääsenud möödunud aastal Ashton Lynne’i põhikooli jõuluetenduse kolme Hommiku maa targa rüüde tarvis tükkideks lõikumisest. 
Kui ma Connie hõbedaste helmestega käekotti hoides trepist alla sammusin, pöördus minu suunas mitu pead, mis oli üsna meeldiv.

Siin oli midagi kummalist, aga ta ei osanud täpselt öelda, mis.  Doktor Gelletreau oli tavatu kiirusega kirjutanud alla tõendile juhusliku surma kohta. Noh, ta oli perearst ja pidi tausta teadma.  Linnapea tegi selgeks, et tahtis asjaga ühele poole saada, Brunole meenusid tema sõnad: „tavapärase tõhususe ja diskreetsusega“.  See oli mõistetav: keegi ei tahtnud, et surm Patriarhi suurpäevale varju heidaks. Aga Chantal ei olnud kindel, kas Gilbert oli purjus, kui üritas teda minema vedada. Ei, ütles Bruno endale, ta ei saanud sellega arvestada: rõdult vaadates oli ta kohe arvanud, et Gilbert oli purjus. Asi oli tema liigutustes, kuidas ta jalgu maha toetas ja pead viltu hoidis, kui Chantali enda poole tõmbas. 
Bruno polnud kunagi kohanud nii korralikku joodikut, nagu Gilbert näis olevat, ega ühtki inimest, kellest jäi maha nii vähe pabereid.

Martin Walker - Patriarh

Valentinil on õigus, mõtles Bruno mäest üles Imogène Ducaillou juurde sõites. Üsna ekstsentriline lesknaine töötas piletimüüja ja valvurina ühes väiksemas eelajaloolises koopas, mida siinkandis hulgaliselt leidus. Ta oli linna kirjandusklubi püsikülastaja, tal oli täitmatu janu armastusromaanide ja loomaraamatute järele.  Talle kuulus suur tükk valdavalt metsaga kaetud maad, mis piirnes ühe St Denis’sse viiva põhimaanteega. Kirgliku rohelise ja range taimetoitlasena armastas naine kõiki loomi ja vihkas jahipidamist. Ta oli pannud oma maale jahikeelumärgid, aga tema maad ümbritsesid jahialad, mida kasutasid linna jahiklubid.  Hirved ei ole rumalad. Kui neil on valida maa vahel, kus hiilivad jahimehed, ja piirkonna vahel, kus jaht on keelatud, pagesid hirved Imogène’i maadele kohe, kui jahihooaeg algas.

Ta oleks hea meelega otseteed tuletorni juurde kõndinud, kuid seal olid Óskar ja Arnór, kes akent parandasid, ja ta ei tundnud soovi nendega kohtuda. Niisiis läks ta selle asemel vasakule, kaljude suunas – järsu paljandini, mille ilm, tuul ja meri olid sajandite jooksul sakilisteks rahnudeks vorminud. 
Enne kui ta arugi sai, seisis ta juba kaljuserval. Ta kummardus hinge kinni hoides ettepoole ja vaatas alla, tuul nägu kriipimas ja lumi nahka salvamas. All ootas halastamatu meri, mida tuletorn valgustas, ja Ásta tajus silmapilk surma kohalolekut. 
Tugev tuuleiil oleks ta peaaegu kaljuservalt alla tõuganud. Ta taganes, kavatsemata siin oma lõppu leida. Samas ei tundnud ta hirmu: ta nautis tunnet, mida tekitas ta soontes tukslev veri.  Surmale mõtlemine oli kaasa toonud ootamatu energiatulva.

Ragnar Jonasson - Lumetorm

Ta pani tule põlema ja tuhm lambipirn valgustas kitsast treppi, seinad olid hallid ja kaunistatud puuokste mustriga. Lähemal silmitsemisel selgus, et rohelistel okstel olid mõned punased marjad. Vaip oli kulunud ja puust käsipuu paremaid aegu näinud.  Tuul tõmbas – piisavalt, et ta taas külmavärinaid tunneks. 
Naine teadis, et majas on teisigi vabu tube. Tal poleks tarvis oma vana pööningukambriga leppida. Aga see oli kõigest hoolimata olnud tema tuba ja ei olnud tema moodi kujutleda, kuidas seal luurivad minevikuvaimud teda ärkvel hoidma hakkavad.  Ta oli selleks liiga tugev. Kuid üles pööningule jõudes ja suletud toaukse ees seisatades küsis ta endalt, kas ta ikka käitub õigesti.  Oli see viga? Naisel oli ebameeldiv tunne, et see kõik lõpeb halvasti. Kas poleks parem minevikku mitte torkima hakata ja tuleks hoopis tagasi koju minna?

Chris läks tagasi välisukse juurde ning koputas, sest uksekella ta ei näinud. Tal ei olnud erilist lootust siit kedagi leida. Ta ootas hetke, kuid avama ei tuldud. Chris koputas uuesti, veidi pikemalt ja tugevamalt, aga ka see ei toonud oodatud tulemust.  Ta oli nördinud, et pärast nii pikka sõitu ei õnnestunud tal isegi Daniel Sealeyt näha, rääkimata temaga vestlemisest. Chris ohkas pettunult ning seadis juba sammud tagasi auto suunas, kui ta kuulis selja taga luku keeramise heli. 
Ta pöördus ümber. Pooleldi avatud ukse vahel seisis kasimata, lontis dressides mees, kes põrnitses teda altkulmu. Chris oli paari sammuga terrassil tagasi, mis tundus meest veidi ehmatavat, sest ta taganes ja üritas ust uuesti kinni lükata, kuid Chris oli temast kiirem ja toetas oma käe vastu ust, et takistada selle sulgemist. Välimuse järgi otsustades võis mees olla Chrisist oma kümme aastat vanem, kuid poole sellest vanusevahest võis vabalt ka enese unarusse jätmise arvele kirjutada. 

Liisi Raamets - Täiuslik kättemaks

Hoonest välja kõndides suundus kumbki mees oma auto juurde. Sean sõitis esimesena minema. Chris istus veel mõnda aega mõtlikult rooli taga, justkui suutmata otsustada, mida teha. Rachel ei olnud niikuinii hetkel kodus. Ta oli Angie ja Staceyga spaas.  
Kõhelnud veel hetke, pani Chris autole käigu sisse ja lausus endale: „Tundub, et ma lähen Daniel Sealeyle külla.” Chris ei teadnud ise ka, mida ta Daniel Sealeylt kuulda lootis või mida ta kavatses temalt saadava informatsiooniga peale hakata, kui tal peaks üleüldse õnnestuma temaga kohtuda ja veenda teda endaga rääkima, kuid miski tema sisemuses sundis teda seda käiku siiski ette võtma. Ta uskus, et selle mehe allakäik nii professionaalses kui ka isiklikus elus oli seotud Jane Fosteriga – naisega, kes oli näinud palju vaeva, et hävitada ka Chrisi ja Racheli suhet. 

Oli juba õhtupoolik, kui Nora Grand Central Terminali ees tänaval seisis ja ringi vaatas. Pärast vanglakülastust oli ta emotsionaalselt läbi. Ta oli seda alati pärast pojaga kohtumist, kuid lisaks sellele valdas teda täna mingi kummaline tunne – ta oli ühtaegu tuim ja rahutu. Ta oli istunud kaks tundi Ossiningi rongijaama perroonil ja vaadanud iga poole tunni tagant mööduvaid ronge, suutmata neist ühegi peale minna. Millegipärast oli tal terve päeva kangastunud silme ees Grand Central Terminali infolaua kohal olev kell. 
Nora surus käekotti kahe käega vastu rinda, kui tänava ääres seisva kollase takso poole ruttas. Hetkel tahtis ta vaid kiiresti koju saada, et teha algust oma igaõhtuse rutiiniga – tõmmata selga fliisist hommikumantel, panna jalga mugavad sussid ning keeta kannutäis piparmünditeed, mida seejärel elutoas diivanil oma lemmikserviisi kuuluvast karikakra mustriga tassist televiisori ees nautida. 
Istunud auto tagaistmele ja kinnitanud turvavöö, asetas Nora käekoti põlvedele ja sättis peas olevat kübarat. „Kuhu me sõidame, proua?” küsis keskealine taksojuht ja silmitses tahavaatepeeglist vanemat naist, kellest oli saamas tema järgmine klient. 

Välja tuli kolm naist, kes ratastega kohvreid, kohmakaid seljakotte ja kandekotte lohistades kaugeltki kolme graatsiaga ei sarnanenud. Gianni hiivas välja kolm hiiglasuurt kohvrit ja vedas need ukseni. Ma ei kuulnud naiste juttu, ent nad näisid hüüatavat ja naervat. Ma oletasin, et nad tulid siia sügispuhkust veetma. On selliseid reisilisi, kes väldivad palavikulisi suvekuid ja saabuvad lahedamal aastaajal. Ma lootsin, et nad ei ole lärmakad; mägedes kostavad helid kaugele. Kui saabuvad nende meespooled ja järgneb purjutamine õhtusöögi ajal, võivad asjad käest ära minna. Kes nad on? Noored mitte. Seda ma nägin.

Frances Mayes - Naised päikesevalguses

Aga see vahejuhtum tõi Margo pööningult alla ja selles oli ema sõnade järgi asja hea külg. 
Olgugi et Margo nüüd teisi perekonnaliikmeid jälle suvatses tunda, eelistas ta ikkagi oma murtud südant üksinduses ravitseda ja kadus pikkadeks tundideks minema, ainsateks kaaslasteks koerad. Ta ootas ära sügiseste, raevukalt äkiliste sirokotuulte tuleku ja otsustas siis, et parim paik tema üksinduseks on väike saareke meie maja vastas lahel, umbes poole miili kaugusel kaldast.
Ühel päeval, kui eraldusiha tema üle võimust võttis, päästis ta Plasku-Punnpepu lahti (minult luba küsimata), toppis koerad sinna sisse ja suundus saarele, et lamada päikese käes ja unistada Armastusest.
Alles teejoomise ajal sain ma binokli abil aru, kuhu mu paat koos Margoga oli kadunud. Tigedalt ja veidi mõtlematult tegin ma Margo asupaiga emale teatavaks ja rõhutasin, et tal pole mingit õigust ilma minu loata paati laenata. Kes hakkab mulle uut paati ehitama, kui Plasku-Punnpepu hukka saab, pärisin ma kurjalt. Selleks ajaks ulgus juba siroko ümber maja nagu hundikari, ja ema, kes tundis suurt muret minu paadi käekäigu pärast, nagu ma esmalt arvasin, ähkis teisele korrusele minna ja uuris magamistoa aknal kõõludes binokliga lahe üle. Halisev ja käsi ringutav Lugaretzia luukas samuti üles, ning nüüd jooksid nad kahekesi ärevusest värisedes ühe akna juurest teise juurde ja seirasid valges vahus lahte.


Gerald Durrell - Minu pere ja muud loomad

Nüüd, üsna ootamatult, sai Jamie sellest lõplikult aru ja tundis, kuidas ihukarvad käsivartel ning õlgadel püsti tõusevad. Sügistuul tungis läbi särgi ja naha ning raev muutus südamepöörituseks. Kõik need pisiasjad, mida ta oli poolenisti justkui näinud või mõelnud, kuid millel ta polnud lasknud oma teadvusse kerkida, asetusid äkki loogiliselt oma kohale. Brianna välimus, see, kuidas ta tegutses... äsja rõõmus ja toimekas, sealsamas muremõtteis. Ja punetav näojume, mis ei tulnud ainult päikesest. Jamie teadis päris hästi, mismoodi lapseootel naised välja näevad; kui ta tundnuks Briannat kauem, oleks ta muutust märganud.

Diana Gabaldon - Sügistrummid

Terje avas silmad, mis ei tundunudki enam tinarasked. Ta tundis end värske ja kergena. Riietunud aeglaselt, kõndis ta õue. Sügisene kiips vili kolletas põllul, taevas oli siidjalt sinine ja õhk karge. Mis imeline tunne, kui süda pole paha ja pea ei valuta mis kole! Terje liigutused olid veel aeglased. Hea oli seda aeglust endas kanda, enne kui terve inimese krips-kraps jälle sisse tuleb. Ta oli neli päeva voodis olnud. Arstki käis vaatamas ning väitis, et Terjel on vaid mööduv viirus. 
Terje tänas albergue-pidajat ning maksis lisaööde eest. Vinnas oma koti selga ja kõndis edasi. Santiago de Compostelani oli jäänud vaid kaks päeva kõndida. 

Monica-Linde Klemet - Küpsete pirnide kuma

Ta armastas seda tornituba. Avarus ja akendest tulvav valgus tekitasid lendamise tunde. Nüüd, kui väljas oli pime, ümbritsesid kaarjad seinad teda nagu soe kookon.
Ta oli toa ise sisustanud, nagu ka ülejäänud korteri. Valinud tapeedid, riiulid, kirjutuslauad, fotod ja kunstiteosed seintele. Ja Jack oli tema tööga rahul. Hea maitse ei olnud teda kunagi alt vedanud, niisiis tundis ta alati uhkust, kui külalised temalt sisekujundaja numbrit palusid. 
Hetkeks oli lubanud ka Jack naisel särada. 

Camilla Läckberg - Kuldne puur

Monica oli läbi käinud kõik kohvikud oma korteri ja kontori vahel. Olid hingetud kohvikud, väsinud ja räpased kohvikud ning täpselt ühesugused masstoodangut müüvad ketikohvikud. Iga kord, kui ta andis raha välja ülemäära kalliks hinnatud keskpärase kaasa võetava kohvi eest, kujutles ta omaenda ideaalset kohvikut. Seal ei oleks betooni, vormitud plastmööblit, paljaid juhtmeid ega industriaalstiilis lampe ja laudu, pigem oleks seal tunne, nagu oleks sind kellegi poole koju kutsutud. Seal oleksid mõnusad üksteisega kokku sobimatud tugitoolid, eklektiline kunstivalik seintel, ajalehed ja raamatud. 
Ja siis märkas ta Fulham Roadil kõndides, et igivana tolmune kommi­pood on lõpuks uksed sulgenud. Selle esiküljel kuulutas suur silt: VÄLJA ÜÜRIDA. Keegi kohalik võrukael oli maalinud kahe sõna vahele suure K-tähe. 

Clare Pooley - Tõeprojekt

Noh, ma laskusin kobamisi alla orgu, otsides seda Madisoni lehma, ja ma olin, arvan, umbes poolele teele jõudnud, seal, kus paremal pool must rünklik kalju eendub oru poole, kui ma seisatasin, et oma plaskust üks sõõm võtta. Sel ajal peatus mu pilk etteulatuval kaljul, mida ma just nimetasin, ning ma ei märganud selles midagi ebatavalist. Siis panin plasku ära ning astusin sammu või kaks edasi, kui äkki lahvatas, ilmselt kaljurahnu jalamilt, umbes kaheksa jala kõrgusel maapinnast ring sada jardi minust eemal, kummaline süngelt lõõmav valgus, vabisev ja vankuv, tasapisi lakates ning siis jälle välja ilmudes. 
Ei, ei, ma olen nainud paljusid jaaniusse ja jaanimardikaid - ei midagi selletaolist. Seal see tasakesi põledes oli, ja ma arvan, et jõllitasin seda üle kere värisedes oma kümme minutit. 
Siis astusin sammu edasi, kui see äkitselt haihtus, haihtus nagu küünal, mis on ära puhutud. Astusin uuesti tagasi, kuid võttis veidi aega, kuni suutsin leida täpselt sama koha ja asendi, kust see nähtav oli. Viimaks, seal ta oli, veider punakas valgus, võbisev nagu ennegi. Siis võtsin oma julguse kokku ja suundusin rahnu poole, kuid maapind oli nii ebatasane, et oli võimatu otse tüürida ning kuigi ma kõndisin ümber terve rahnu, ei näinud ma midagi. Siiis lahkusin ma kodu suunas, ning ma võin teile öelda, poisid, et kuni teie seda nimetasite, ei olnud mul aimugi, et vihma sajab, terve tee jooksul.

Arhtur Conan Doyle - Sasassa oru mõistatus

Õige põgusa ajaloolise ülevaate järel rääkis ta erinevatest pintslitest ja sellest, kuidas pintsel võib ilukirjameistrile saada sama lähedaseks nagu muusikule tema pill. Rääkis sügavmustast tugevast joonest, mille tõmbab äsja tušipotti kastetud märg pintsel, ja õrnhallist heledast jäljest, mille jätab värvi kaotanud kuiv pintsel, ning kuidas esmapilgul nii lihtsana näiv ülesanne need kaks paberi peal omavahel huvitavalt mängima panna võib reaalsuses osutuda üsnagi keeruliseks. Ta rääkis sirgetest joontest ja lainetest, ovaalidest ja sõlmedest, peenustest ja jämedustest, ühtlustest ja ebaühtlustest ning kergustest ja raskustest, kuni märkas, et õpilased on muutunud juba rahutuks. 

Piret Raud - Initsiaal purjeka ja papagoiga

Pole ühtegi teist asja, mis oleks sama mõistetamatu kui inimese mõttemaailm. Ma ei taibanud vähimalgi määral, kas isand oli vihane või rõõmus, või otsis ta ammuse filosoofi pärandist enda jaoks mingit lohutust. Ei saanud üleüldse sotti sellest, kas ta irvitab maailma üle või tahab sellesse sulanduda, ärritub tühiste asjade peale või hoidub eemale maistest sekeldustest. Kassidel on neis asjus kõik üsna lihtne. Kui kõht on tühi, siis sööd; tekib vajadus magada, siis magad; kui vihastada, siis juba täiega, ja kui me nutame, siis ikka kogu südamest. Aga mis peamine - mingit päevaraamatut me neis asjus küll ei pea. Sest meil pole selleks tarvidust. Sellistel kahepalgelistel tüüpidel nagu mu isand on võib-olla tõesti vaja pidada päevikut, et selles salamisi väljendada oma mina, mis muidu jääb kogu maailma eest varjule. 

Sōseki Natsume - Mina olen kass

Tulgu nüüd lugeja meiega kaasa selle väikese küla ainukesele tänavale ja astugu koos meiega ühte majja, millele nagu teistelegi on päike väljastpoolt andnud kauni koltunud lehe värvi, nii iseloomuliku selle maanurga kõigile iidsetele mälestusmärkidele, seestpoolt on aga majad valgeks võõbatud lubjaga, mis on hispaania posada'de ainus kaunistus. 
Ilus noor neiu, kellel olid pigimustad juuksed ja sametised gasellisilmad, seisis vastu vaheseina nõjatudes ja näperdas oma peente, otsekui antiikjumalanna kaunikujuliste sõrmede vahel süütut kanarbikuoksa, millelt ta õisi ära rebis ja mille riismed juba põrandal vedelesid. 
Tema küünarnukini paljad, päikesest pruunid käsivarred, mis näisid olevat voolitud Arles'i Venuse järgi, värisesid palavikulisest kärsitusest ja ta lõi oma painduva ja nõtke jalaga vastu maad, nii et ta kaunikujuline, sihvakas ja sale säär hallide ja siniste rombidega punases puuvillsukas välja paistis. 
Temast kolm sammu eemal istus toolil seda kõigutades ja küünarnukke vanale, koidest uuristatud mööblitükile toetades pikka kasvu kahekümne kuni kahekümne kahe aastane noormees, kelle näol heitlesid pahameel ja mure. Noormees vaatas küsivalt neiu poole, aga neiu kindel ja kõigutamatu pilk hoidis teda vaos. 

Alexandre Dumas - Krahv Monte-Cristo

Varasel õhtupoolikul saabub torm, tuues ookeani kohale puhangulisi tuuli ja sademeteta äikesetormi. Ma olen köögis, mu telefon on sünkroonitud Bluetoothiga, nii et pääsen juurde oma toiduvalmistamise lugude loendile. Hea on kuulda vanu lemmikuid, souli ja roki põnevat segu, suur osa on pärit aastatest, mil mu vanemad siinsamas majas pidulikke õhtusööke korraldasid ning koos süüa tehes, muusikat
kuulates ja toiduaineid tükeldades oma päevi veetsid.
Tegemist on õnneliku mälestusega ja kui biitlid laulavad „Ob-la-di, ob-la-da", hakin ma köögikombainis sibulaid köögisaare ümber keerutades, puusi hööritades ja kaasa lauldes. Ma isegi ei igatse veini, täna mitte, ja tean, et osalt tänu sellele, kes elab praegu minu sees, ja oma otsusele minevikust lahti lasta. Ma leian midagi muud, nagu greibiga maitsestatud seltzer jää ja laimikoorega. Mõnus!

Barbara O'Neal - See imeline paik

Minu meelest pakuvad Jaapanis kõige ilusamat vaatepilti pärismaised tänavad õhtupoolikul. Mehed, naised ja lapsed tulevad välja sulgpalli mängima ja lohesid lennutama. Kas te suudate ette kujutada, kui ilus on vaadata võluvat kirsipunaste huulte, säravate mustade silmade, kaunistatud läikivate juuste, hunnitute rõivaste, puusandaalidesse torgatud puhastes valgetes sukkades jalgade, põselohkude, käsivarrelohkude, lapselike käelohkudega kaunist, süütut, puhtsüdamlikku, õnnelikku naist Yokohama tänavail sulgpalli mängimas?

Nellie Bly - Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma

Viimaks saab õnnetu punapea isegi aru, et ta, olgugi arvu poolest kolmas, siiski viiendaks rattaks vankri alla tikub jääma. Ta hakkab korraga valjusti nohisema, peksab jalutuskepiga tee ääres kasvavaid takjaid ja pomiseb enesele midagi poolkuuldavalt nina alla, missugune tegevus isegi koolivennale piinlikuks läheb. Jälle kutsub Toots endale mõttes mingisugust "võimu" abiks, kes selle pikajalgse nohiseja tema kõrvalt või selja tagant koristaks ja kuhugi viiks, kus teisel väga paha oleks olla. Aga nähtavasti on võimul nüüdki tähtsamaid toimetusi kui punapeadega kabelimäel jageleda. 

Oskar Luts - Suvi

Päevad on endiselt tulised, taevas pilvitu. Kesklõunane päike helendab pimestavalt üle soode ja nurmede. Ning metsas puude ja põõsaste all koob ta valguse heledaist lappidest ja triipudest kui ämblik tihedat võrku. Tuule liigutades oksi ja lehti hakkavad need laigud äkki elama, roomavad, ristlevad, virvendavad, iga kild otsekui elaks omaette, et hiljemalt, tuule raugedes uuesti ühineda ühiseks võrguks. Ning tuhat mutukat, tuhat siblivat põrnikat, tuhat askeldavat putukat roomavad iga pehkinud lehekese all, iga oksa ja sambla küljes. 

August Gailit - Toomas Nipernaadi

Tal ei olnud väikesest järsust rannakaljust ülesronimisega muidugi mingit raskust. Pealegi olin näinud teda ju esmakordselt siis, kui ta nagu kärbes torni küljes rippus. Mul endal oli väikseid raskusi ja üks halb moment, aga ma varjasin seda tema eest. Oli liga vara prestiiži kaotada ja vana välja näha. Ma tahtsin, et ta suhtuks minusse kui kaaslasesse. 
Pärast ujumist ta magas ühe kaljurünka varjus. Seejärel jõime teed ja sõime kõvasti. Ja pärast seda nõustus ta ööseks jääma, ainult selleks ööks, aga hommikul vara tahtis ta lahkuda. Vahepeal ma konfiskeerisin ja peitsin ära tema kilekotid - igaks juhuks, kui tal võiks äkki tekkida mõte märkamatult minema lipsata. Heitsin pilgu tema kottidesse, nendes oli vähe väärtuslikku - habemeajamisasjad, aluspesu, korralik triibuline särk, lips, kingad, väga kortsus ja lohakalt kokku pandud puuvillane tuulepluus. Kallid mansetinööbid sametkarbis. Dante armastusluuletused itaalia ja inglise keeles, see oli risqué gravüüridega luksusväljaanne. Need kaks asja panid mind mõtlema.

Iris Murdoch - Meri, meri

Kui Bel õhtul voodis oli, ei andnud talle rahu küsimus, missugune on tegelikult da Silva Costade abielu. Ja tema enda vanemate abielu. Paari lühikese kuu pärast on abielus ka tema, täpselt samamoodi nagu nemad. Ning talle hakkas aina enam tunduma, et abielu tähendab lihtsalt teineteise välja kannatamist ja abikaasa vigadega leppimist. Selge oli see, et Maria Georgiana tunneb end kõrvalejäetuna ja arvab, et teda ignoreeritakse meelega, sest tema abikaasa pühendab kogu oma energia ja tähelepanu projektile. Beli ema aga oli vastu tahtmist kolinud armastatud  fasendast Riosse, et täita abikaasa kirglik soov ühiskonnaredelil ülespoole ronida. 

Lucinda Riley - Seitse õde

Järsku meenus mulle, et ma pole veel õhtustki söönud. Tõusin ja riietusin kähku, et kuskilt veel midagi hamba alla saada. 
Astusin mööda õhtust vanalinna üsna segaste tunnetega. Kuigi olin juba ammu otsustanud, et minu jaoks ei tohi olla suurt kaalu mõistel kodulinn — meie mõistuseajastul võiks oma emotsioone nagu kuidagi mõistlikumalt rakendada — tundsin paraku siiski mingeid koju tagasi jõudnud kadunud poja lagritsamaigulisi tundeid. Ah, kui juba ilutsemiseks on läinud, olgu siis pealegi, mõtlesin ma, hingates ahnelt igituttavat mereõhku. 
Pärast seitset põhiliselt Moskvas veedetud aastat oli Tallinna rohmakas hilisgootika, mida ma kunagi kutsikakünismis ironiseerida armastasin, jälle omamoodi armsaks saanud. Need mühaklikud, aga samal ajal ka asjalikud kiviseinad meenutasid... tont teab just mida, igatahes tegid veidi nagu lüüriliseks.

Enn Vetemaa - Monument

Vihm on üle läinud. Päikesekiir piilub heleda noolena poolpimedale pööningule ja valgustab minu kätt. Lõpmatute kübemetena keerleb tolm ses valgusjoas. Vaikus. Allgi vaikus: küllap rauges päikese tõusuga vihm, tuul ja metsaliste märatsemishimu. Huvitav oleks vaadata, kuidas all nüüd välja näeb; muidugi ei aima seal keegi, et mina olin öise spektaakli tunnistaja. 
Imelik sume valgus siin ülal. Sellega peavad silmad harjuma, siis võib üksikuid asjugi silmitseda, mis siia suveks varjule pandud. Minu lähedal on vokk ja tuulamissari. Mis kombel aga regi siia üles on toodud, sest ei suuda ma aru saada. 

Oskar Luts - Soo

Kuidas küll kõik kassiarmastajad nii terava pilguga on? Millal iganes me peatuse teeme, kihisevad nad mu ümber. Täiesti uskumatul 
Kui teie mulle süüa annaksite, oleksin täpselt nii armas, kui toidu kvaliteet seda lubab. Aga mulle annab süüa Satoru! Seepärast tahaksin nüüd toidule keskenduda. Tohib, jah? 
Kui ma otsustavalt toitu nautima asusin, kilkasid nood veel veidi, andsid siis lõpuks alla ja läksid minema. 
Mõne hetke pärast tundsin taas endal teravat pilku. Mis see siis nüüd? mõeldes tõstsin ma pilgu. Seekord oli end aknaklaasi vastu naelutanud kohutava vetevaimu moodi vanamees.

Arikawa Hiro - Rändava kassi kroonikad

Ikka ja jälle hämmastas mind, kui palju oli maailmas ilu. Sel hetkel tundsin taas kord, et võib-olla oleksin eelistanud musikaalsuse asemel omada hoopis kunstiannet. Kui kaunilt suutis läbi okste kumav päike toonida rohelise miljoni erineva varjundiga värsket lehekrooni ja kui muinasjutulised näisid need hajusad valgusetriibud, mis ulatusid muru paitama! Oleksin tahtnud seda valgust maalida. Naeratasin oma absurdse mõtte peale. Vahetada muusika kunsti vastu? Ei iialgi! Muusika oli see, mis pani mu hinge helisema ja tegi mind õnnelikuks.

Annika Lõhmus - Pooltoonid

Minu jaoks pole õnn kunagi seisnenud mingis teekonnas või rännakus, vaid just nimelt paigalistumises. 
See on ühelt poolt hetke nautimine, sellest kõige võtmine; aga teisalt iga minutiga üha tugevamaks muutuv tunne, et kohe saab kõik läbi, et iga hetk tuleb uksest välja astuda. 
Mingis mõttes on ju näiteks kevad samuti jumala hea näide. Ühelt poolt tunned, et nüüd algab midagi ilusat, et läheb jälle soojemaks ja nii edasi, aga teiselt poolt sa tead, et see saab kohe-kohe läbi, ees ootab suvi, mida niikuinii ei jõua nautida, ja siis ongi juba sügis ja järjekordne talv, mis omakorda tundub lõputu. Mitte et ma seetõttu kevadest vähem rõõmu tunneksin, aga no ikkagi... ma tean ju, et seda pole kauaks. 

Jaan Aps - Tähtis kevad

Olen õues ja teen kevadet. Ehk taon raudkangiga jääd. Eile sain hoovi poolteist meetrit suuremaks... Täna ei lepi vähemaga!
Maailma mõnusaim töö. Päike soojendab elu eest, maja ees on kõnnitee ja lillepeenar juba puhtaks sulanud, Mamma lumikellukesedki on väljas, ainult paks jääkiht ülejäänud õuel peab veel vastu. Ma tal pean! 
Keset hoovi ei tee kang keltsale veel midagi, aga maja poolt seda serva, mille päike on pehmeks soojendanud, saab tükikaupa lõhkuda. Taon, laon jäätükid käru peale, viin need üle hoovi Variku Volli aia vastu ja kallan maha. Sealt sulab vesi nende õuele, aga Vollil on vast ükskõik. 

Olavi Ruitlane - Vete pääl

Juba veebruaris oli seesama, siis veel talviselt jõuetu päike Laanehaua uuelt katuselt lume sulatanud ja jätkas nüüd saabunud soojalaine toetusel kevadist võidukäiku. Mõne päevaga taganes lumi maja äärest kaugemale, nagu oleks kogu talve kestnud künnise soojus lõpuks ka vundamendikividesse jõudnud ning need nüüd omakorda lund sulatama hakanud. Maja päikesepoolses ääres paljastus pleekinud kulurohi ja selle vahel hakkasid silma kummaliselt hargnevate lehtedega puhmad, mis imekombel olid suutnud rohelust läbi talve säilitada. Päike aga jätkas oma tööd ka kõrgel ojakaldaI, koorides seal hangedest välja kõigepealt kanarbikumättad ning hakates seejärel liivast nõlva lumest lapiviisi vabastama.

Erik Tohvri - Arglik kevad

Lisbeth logis arvutist välja alles kella kahe paiku. Ta läks magamistuppa, võttis riidest lahti ja viskas riided toolile. Siis läks ta vannituppa pesema. Välisukse lähedal oli maast laeni ulatuv nurgapeegel. Ta silmitses end tükk aega. Ta uuris oma kandilist viltust nägu, oma uusi rindu ja suurt tätoveeringut seljal. See oli õla pealt algav ilus punane, roheline ja must pikk siuglev lohe, mille kitsas saba jätkus üle parema tuhara ja lõppes reie peal. Reisil oldud aasta jooksul laskis ta oma juustel õlgadeni kasvada, kuid viimasel Grenadal oldud nädalal oli ta käärid võtnud ja juuksed lühikeseks lõiganud. Need turritasid endiselt igasse suunda.

Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga tüdruk

Vahel oli Jaanika kõigist neist sõnumitest ja telefonikõnedest, lilledest ja kingitustest siiski südamepõhjani tüdinud. Siis sulgus ta tuppa ja kirus oma saatust, mis oli lasknud tal sirguda kauniks ja ligitõmbavaks. Tal oli üks tüse sõbranna, kellel polnud ühtegi peigmeest ja see tüse sõbranna võis teha, mida hing ihaldas, keegi ei tülitanud teda, keegi ei kutsunud kuhugi. Jaanika ei saanud endale lubada üksinda lõunatamist, sest tal oli terve järjekord meestest, kes olid teda lõunale kutsunud ja ootasid kannatamatult, millal Jaanika nende kutsele vastab. Ja nagu juba öeldud, Jaanika ei tahtnud neid kurvastada. Nagunii valmistas ta neile kannatusi sellega, et lükkas kohtumisi aina edasi, nii et tema telefon oli punane lõputust mangumisest ja kaeblikust halast. Lõpmatult ei saanud ta ometi inimesi piinata, varem või hiljem tuli ikkagi inimestele vastu tulla. Mis omakorda tähendas seda, et vaba aega Jaanikal peaaegu polnudki.

Andrus Kivirähk - Maailma otsas

Arno katsus küll ühtpidi, küll teistpidi, aga tüdruk oli nagu raud ega avaldanud oma saladust. Ja Arno sai aru, et tüdrukud on hirmus kavalad teiste saladusi välja norima, kuna nad aga enesest midagi ei räägi. Aga Teelelt lootis ta tulevikus siiski veel välja nuruda, kelleks ta tahab saada.
Kõneldi veel ühest-teisest ja tehti maha, et kes neist hommikuti  ennem maantee äärde saab, see peab teist ootama, et siis ühes kooli minna. See leping rõõmustas Arnot väga ja ta arvas sellega tagasi võitnud olevat, mis ta oma saladuse avaldamisega kaotas. Ta oli kogu päeva heas tujus ja õhtul magama heites oli tal ikka veel meeles, et tal hommikul vaja on maanteel oodata Teelet. Ja see ootamine näis temale olevat õige lõbus.

Oskar Luts - Kevade

Südame vasardades vibutasin jalad üle voodiserva, kõndisin oma sviidi elutuppa ja klõpsasin lülitist lambi põlema, ehkki akendest tulvas sisse kuuvalgus. Köögiala lähedal pöördusin, põimisin käed varrukateta särgi rinnaesisel vaheliti ja vaatasin sõrmust. See oli oivaline. Lihtne. Täpselt niisuguse oleksin temaga koos juveelipoodi minnes valinud ka ise. Ja ta oli ostnud selle pärast Fidžit. Siis kui mina olin juba harjutanud end mõttega, et pean elama meie üürikeste kohtumiste nimel. Tema oli olnud kindel, et meil kahel on ühine tulevik.
Alles kolmandal katsel söandasin selle lõpuks kätte võtta. Sõrmus oli teibiliimist kergelt kleepuv, ja see tegi selle iseäranis väärtuslikuks. Tundsin südames valu, mõeldes elule, mida see esindas – elule, mis meil võinuks olla.
Krahmasin võtme ja kõndisin toast välja, andmata endale võimalust järele mõelda ja pidurit tõmmata.

Rebecca Yarros - Kui peaks juhtuma

Meie silmad kohtusid, pilk pilgus kinni, kui ta astus minu poole, sammud sihikindlalt vahemaad mõõtmas. Mu pulss hakkas valjult tukslema. Lahus veedetud tunnid polnud tema rahutust leevendanud. Ta kõndis endiselt selle ohtliku piiri peal, mis jooksis selle vahelt, kes ta oli olnud siin elades ja kes ta on nüüd … kelleks iganes pidevad lähetused teda muudavad. 
Ja nende sekunditega, mis tal kulusid minuni jõudmiseks, sain ma aru, et mul on ükskõik, millise tema ma saan. Olin lahutamatult seotud nende kõigiga. Mees, kes ta oli olnud siin elades, oli sama, kes päästis mu lennuõnnetusest. Mees, kelleks ta oli kasvanud, oli seesama, kes mu Georgias jalust nõrgaks võttis. Ja mees, kes ta on praegu … seesama, kes pani mu südame korraga nii kloppima kui ka tema järele igatsema…

Asi pidi olema selles, et asusime tavalisest kõrgemal, eks? See oli põhjus, mis ma ei suutnud sügavalt hingata, tõmmata kopsu piisavalt õhku, leevendamaks mu rinnus kasvavat kõrvetavat tunnet. Sel polnud midagi pistmist temaga. 
Valetaja. 
Aastate jooksul oli mu peast läbi käinud miljard stsenaariumit, kuidas võiksin taas Nate’iga kohtuda, aga praegust nende hulgas polnud. Olin kujutlenud, kuidas ta ilmub ühel vihmasel õhtul mu ukse taha või astub isegi sisse mu Washingtoni kontori uksest, teatamaks, et ma ei või Jeremyga abielluda. Olgu, see stsenaarium oli liiga ebatõenäoline, aga kord või paar oli see siiski mul mõttes mõlkunud. Keerasin pöidlaga uhkeldavat, rasket sõrmust oma sõrmes ja tammusin toas edasi-tagasi. Nate on siin.

Ühel udusel ja unisel õhtupoolikul, kui Steele istus sülearvuti taga ja tegeles oma ameti juurde käiva aardejahiga, leidis ta videoklipi, mida ta pidi otsemaid uuesti vaatama. Klipis asetas väikest kasvu poiss kolm jalgpalli ritta ja lõi need siis ükshaaval jalgratturi suunas, kes oli äkki nagu eikusagilt välja ilmunud. Esimene löök lennutas õhku pakiraamil olnud limpsipurgi. Jalgrattur tõstis teise purgi suu ette, nagu hakkaks jooma, aga järgmine pall paiskas tal purgi käest. Kolmas pall tabas millimeetri pealt jalgratturi mütsi nokka. Peakate lendas kus seda ja teist, tuues nähtavale kiila lagipea. Steele tõstis jalad lauale ja sättis end mugavamalt istuma.

Jukka Behm - Imepoiss Leon

Mängu lõpuminutid olid muinasjutulised. Tribüünil, kus alles äsja oli istutud näost hallina ja pead maas, kaelustati, tantsiti ja rebiti nüüd särke seljast. Tagujad olid ennast lootusetust olukorrast võidule upitanud, ja Leonil oli oma osa mõlema värava juures. Meeskond tegi mängu lõppedes ümber staadioni auringi ja lasi fännidel hõisata. Leonil oli seljas vastaste võistlussärk, mille serv laperdas tal vastu põlvi. East Ham Athleticsi väravakütt, Itaalia rahvuskoondise ründaja Luciano Tatti jõudis esimesena vahetuskaupa teha. Paljud tema meeskonnakaaslased olid tormanud Leoni juurde sama plaaniga. Tatti lõbustas publikut, üritades Leoni särki endale selga venitada. Ta ei saanud isegi pead kaelusest sisse.

Leoni ema, oletatav ema, muusikaline imelaps ja Noel Bainesi – võibolla ka Ronaldi – kunagine sümpaatia, oli järelikult elus, vastupidiselt sellele, mida Agatha oli rääkinud. Kui just Westonis polnud üles kasvanud mitut musikaalset Allison Browni. Ka see oli muidugi võimalik. Kõik oli võimalik. Oli võimalik, et Leonil oli elus olev ema, kelle asukohast ja tegemistest ei olnud aimu temal endal ega paistnud olevat ka kellelgi teisel. Oli ka võimalik  – nii mõtles Leon, kui kuuldut voodis seedis –, et Ronald võttis Allison Browni ehk Sugar B jutuks täiesti teadlikult. Leonile tundus taaskord, et teised teavad temast rohkem kui ta ise.

Õhtusöök oli suurepärane, kuid nende vahel õhus rippus nii palju ütlemata sõnu, et Rilla tundis end pisut ebamugavalt. Lachlan oli sellegipoolest tähelepanelik ja romantiline, viis ta hiljem välja ja suudles sadamas, tähti täis taeva all, kuid Rilla hirm, et ta tunded mehe vastu on tõsisemad, kui talle meeldinuks, ei lasknud tal keskenduda. Ta oli kogu oma täiskasvanuelu veetnud ringi rännates ja Applemore näis olevat otsustanud ta kinni püüda. Ta polnud selliste tunnetega harjunud ja ta ei teadnud, kas see meeldib talle või mitte.

Rachael Lucas - Tagasi Applemore’i

Applemore’i küla oli just nii kaunis, kui ta mäletas. Tee kulges piki rannikut, järgides täpselt selle piirjoont, ja pöördus siis eemale ning naine sõitis mööda kalurite valgeks lubjatud majadest. Nende uksed olid värvilised ja iga ukse kohal rippusid meretuules kergelt õõtsudes kenad lillekorvid. Endiselt säravpunaseid pelargoone täis potid andsid majaesistele
treppidele lustaka varjundi.
Rilla ronis rattalt maha ja jätkas teekonda seda käekõrval lükates. Seal, kus oli olnud vana postkontor, oli nüüd armas väike raamatupood; selle aknaid täitsid raamatute virnad
ja värviküllased plakatid. Uksel rippuv silt andis teada, et pood on esmaspäevast kolmapäevani suletud, kuid raamatuid saab tellida ka internetist. Rilla andis endale mõttes korralduse nädala sees tagasi tulla ja endale lugemiseks midagi mõnusat valida.

Maja ukselt ja aknaraamidelt koorus rohelist värvi. Hilised roosid olid veel õites, ronisid mööda võret ja rippusid puust varikatuse küljest, nende kahvaturoosad õied ei kavatsenud
hoolimata sügisesest jahedusest alla anda. Aed oli lohakile jäetud ja metsikuks muutunud, muru vajas kangesti niitmist. Maja ühes küljes asus käestlastud köögiviljaaed: lopsakas lehestik varjas hiiglaslikku kõrvitsat, narmendavate oavarte pundar klammerdus luitunud bambustugede külge. 
Rilla tundis korraga kurbust, mõeldes isale, kes seemneid mulda pannes ilmselt teadis, et suure tõenäosusega ta ise saaki ei näe. Ta ohkas raskelt ja viskus ahastava karjega veel  kord vastu ust.
Uks ei mõelnudki järele anda.

Minu salongi külastavad kolme tüüpi kliendid. Igapäevaklient, kes tuleb siia tavaliseks juukselõikuseks. Nartsissistlik enesearmastaja — klient, kes upub omaenda peegelpilti või enesehaletsusse. Ja viimaks allaandnud klient, kes tuleb sisse ja ütleb: „muuda mind." Tihti on mul tunne, et see kehtib kogu tema elu kohta. Juuste uude soengusse lõikamine ja punaseks värvimine on tihti meeleheitlik algus uuele ja võibolla paremale elule kui ollakse vastne vallaline. Ma rõhutan: võib-olla paremale elule. Seda võib edasi-tagasi arutada. 

Anna Jansson - Ilusalongi saatusejumalanna

Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukiga ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liig püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. 

Anton Hansen Tammsaare - Tõde ja õigus

Logan nööpis jope kinni ja kõndis kiiremini. Ta polnud jõuludeks planeerinud midagi erilist, enne kui otsustas Knights Bridge’i minna. Töö, film, uni. Ta oleks oma perekonnale helistanud ega oleks isegi mõelnud enam elust, mida ta elab. Tema võime kõik välja lülitada ja keskenduda praegusele oli kiirabimeditsiinis väärtuslik aspekt. Ta võis olla kannatamatu ja ärritatud, aga ta ei näidanud seda välja. 
Kas see tegi ta pinnapealseks, määratud elama väärtusetut elu?
Ta mõtles oma vanaisa kirjast vanaemale. Armastusele - selle armastuse sügavusele. 

Carla Neggers - Jõulud Knights Bridge’is

Kuid täna ma olen kurb ja mul on tundmus, nagu oleksin luik, kes sügise tulles peab lendama lõunasse. Puud on juba vaskkollased, purpurpunased põõsad on häbelikult alasti, rootsud kui püsti luuad vastu taevast, kõik väljad ja teerajad on juba kaetud langenud lehtede kui tiigri kirju nahaga. Ainult pihlakad täis kobarate punaseid sarju ning kuuskede ja mändide  tõmmult rohelised oksad õõtsuvad süngelt sügise undamises. Ja nurmed, ja nurmed on nii pruunid, nii pruunid ja hallid, ning mäeveerudel ja lohkudes valendab juba varajane lumi.

Tema rääkis neile ikka ja jälle sedasama lugu.
 
Sest vaata, lugu on nii, et see jutustus oli tema ülim trofee. Charlesi-suguse eduka, jõuka ja võluva mehe kollektsioonis oli Marnie-sugune ilus, andekas ja särav naine kõige kõrgema klassi auhind. Ja kuna Charlesi tuld toitsid teiste inimeste respekt ja imetlus – ja võib-olla just sellepärast, et minult ei saanud ta kumbagi –, väänas ta seda välja teistelt külalistelt.

Minul oli tahtmine selle peale öelda – aga ma ei öelnud seda kunagi –, et tal polnud võimalik Marnie südant võita. Kui oleme ausad – ja mina olen nüüd lõpuks aus –, siis südant ei saa iial võita. Südant saab üksnes kinkida, üksnes vastu võtta. Südant pole võimalik veenda, ahvatleda, muuta, vaigistada, röövida, kalgistada ega võtta. Ja päris kindlasti ei saa südant võita.

Elizabeth Kay - Seitse valet

Anthonyle näis, nagu oleksid Viies ja Kuues avenüü mingisuguse Washingtoni väljakult Central Parkini ulatuva hiidredeli püstlatid. Bussikatusel ülalinna, Viiekümne Teise tänava poole sõitmine tekitas temas alati säärase aistingu, nagu hiivaks ta end kätt käe kohale tõstes mööda ebakindlaid redelipulki ülespoole, ja kui buss tema pulga juures nõksatades seisma jäi avastas ta, et tunneb ebamugavast metalltrepist kõnniteele laskudes midagi kergendusetaolist. 

Pärast seda polnud tal enam vaja teha midagi muud kui üksnes raskepäraste pruunist Iiivakivist majade pesakonnast möödudes poole kvartalivahe jagu piki Viiekümne Teist tänavat alla kõndida — ja silmapilgu pärast viibiski ta oma suure tänavapoolse toa kõrge lae all. See pakkus täit rahuldust. Siin ju elu algaski. Siin ta magas, einestas, luges ja lahutas meelt.

Francis Scott Fitzgerald - Ilus ja neetu

Mitte miski ei alga mittemillestki, kõigepealt lendasin ma tõesti mägedest ja orgudest kirjatud maastike kohal – linnulennuline vaade, ja ma polnud isegi lennukiga veel sõitnud –, inimesi ei olnud nii suurest kõrgusest näha, ma ei tea, kas nende olemasolu oligi mu meelteni jõudnud. Oli udu ja oli päike, oli vari ja oli valgus, liuglesin ja loovisin tõusvais või langevais õhuvooludes ning teadmine oma olemasolust asendas keha.

Ene Mihkelson - Katku haud

Kord hajudes, siis jälle koondudes, kord madalamale laskudes, siis jälle taeva alla tõustes lähenes pilv talule. Kadudes hetkeks majataguste kuuskede varju, ilmus imelik pilv taas välja, võttes nüüd suuna otse õunaaiale. Need olid linnud. Kuldnokkade käratsev parv, arvatavasti valmistumas sügiseseks äralennuks. Kriisates ja lärmitsedes tegi linnuparv aia kohal paar tiiru, laskudes siis õunapuude lähedale madalamasse rohtu. Aga nad ei maandunud mitte hajali nagu linnud tavaliselt, vaid üksteise otsa hunnikusse.

Mehis Heinsaar - Võlurite juures

Väike Juga jooksis, hüppas, lendas, kilas peenikese läbilõikava häälega. Ta käsivarred olid riidehõlmade vahelt väljas, vehklesid ja lehvisid külgedel, näokatte oli ta eemale heitnud. Ainult teda ei keelanud emad, ükski teine laps ei saanud emade juuresolekul nii toimida. Vaid Juga oli selle õiguse ära teeninud, ta oli niivõrd visalt vallatu. Ja Juga oli nii osav, et ei vigastanud end kunagi puuokste vastu, ja nii valvas, et ei lasknud iial oma paljastele käsivartele langeda tolmu, liiva, prügi, mida siin, metsaaluses, küll just ei olnud, ent millele võis sattuda teispool rohumaid, kõrgendikel. 

Eiv Eloon - Kaksikliik

Šamaan ootas reisiseltskonda Baikali kõrgel kaldal, kuhu paistis irooniana läbi mändide kätte vene õigeusu kiriku ristiga sibulkuppel. Ta seisis kahe kahara männi vahel, mille okstele oli seotud palju kirevaid riideribasid ja rätte. Kui ei oleks teadnud, poleks selles sinises atlassrüüs-halatis ja kõrget šamaanikrooni kandvas vanamehes osanud sugugi ära tunda määrdunud puhvaikas ja kalurisaabastes paadimees Abzaid, kes neid mõned päevad tagasi saarele toimetas.

Mees kandis kaelas ehet, millel oli tema isa-ema pilt ja kaheteistkümne looma kujutised. Käes hoidis ta rituaalset trummi, ta jalge ees põles väike lõke. 

Halvast energiast vabanemiseks tuli Abzai käsul endale kätega lõkkesuitsu kehale ja näkku vehkida. Suuri vaevu suutis Aivar naeru tagasi hoida. Järgnevalt olid nad šamaani trummipõrina ja joigumise saatel kohapeal tammunud. Selgelt mäletas Aivar ülevat pilti šamaan Abzaist, kes seisis Baikali kõrgel kaldal, saates rahuliku, kõiketeadva pilgu üle õhtupäikeses sädeleva peegelsileda järvevee.

Lembit Uustulnd - Avameri

Ma jälgin spidomeetrit. Sõidan ettevaatlikumalt kui mis tahes muul puhul. Ja ma tean, et need läbitungivad hallid silmad, mis mind ainiti vaatasid, ja see range hääl käsivad mul ettevaatlikult sõita. Pead raputades taipan, et Grey mõjub poole vanemana kui ta on. 

Unusta ära, Ana, noomin ma ennast. Ma otsustan, et lõppkokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, aga ma ei tohiks sellesse kinni jääda. Unusta ära. Ma ei pea teda enam kunagi nägema. 

See mõte teeb mul kohe tuju paremaks. Ma panen stereo mängima ja keeran heli valjuks, nõjatun seljatoele ja kuulan gaasi vajutades mütsuvat indie-rock’i. 5. maanteele jõudes avastan, et võin sõita nii kiiresti kui tahan.

E L James - Viiskümmend halli varjundit

Kell oli viie pärast kuus hommikul, kui Ove ja kass esimest korda kohtusid. Kassile ei meeldinud Ove mitte põrmugi. See tunne oli vastastikune. 

Ove oli tõusnud kümme minutit varem nagu ikka. Ta ei mõistnud inimesi, kes magasid sisse ja õigustasid ennast sellega, et kell ei helisenud. Ovel ei olnud kunagi äratuskella olnud. Kolmveerand kuuest läks tal uni ära ja siis tõusis ta üles. 

Ta oli kohvimasina sisse lülitanud ja pannud sinna täpselt nii palju kohvi, nagu tema ja ta naine olid kahe peale igal hommikul joonud nende peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis nad olid siin ridamajade kvartalis elanud. Üks mõõtelusikatäis tassi kohta ja üks lisalusikatäis kannu kohta. Seda inimesed enam ei osanud — korralikku filtrikohvi teha. Samuti nagu keegi ei osanud nüüdsel ajal käsitsi kirjutada. Kõik käis arvutite ja espressomasinatega. Kuhu säärane ühiskond küll välja jõuab, kus inimesed enam isegi kirjutada ja kohvi keeta ei oska? Ah? Vaat selline küsimus oli Ovel tekkinud. 

Frederik Backman - Mees nimega Ove

Kõik värvid olid isegi läbi bussiakna ülikirkad. Pruunid männitüved olid sealt, kus päike neile otse peale paistis, vererooste karva ning hall põdrasammal, mis siin-seal mustikavarte roheluses vilksatas, ikka täiesti hõbedane. 

Iga väikseimgi üksikasi joonistus mu pilgu ette just niisama eredalt nagu heal tasemel fotod kauneid aedu ja kodusid tutvustavas ajakirjas, ning oma uneängistusest lõplikult toibudes nägin ma, kui esimese bussiistme kõrvale seisma jäin ning rääkimiseks õiget hetke ootasin, mitte ainult meile vastusööstvat maastikku, vaid enda ees lahti rulluvaid puhkusenädalaid, hiliseid hommikusööke vana õunapuu all ning siis ka oma aiatagust kivist randa, kus ma märjast trikoost niiskeks tõmbuval tekil raamatut loen.

Eeva Park - XNovell

Metsas pole mitte kunagi täiesti vaikne. Eri helikihtides leidub nii okste vahelt kostuvaid linnuhüüdeid kui lehesahinat. Ka metsaalusest tõusevad neisse kihtidesse eri hääled - niisugused, mida tekitavad vöötoravate silkamine, hirvede kindel samm ja putukate suminad-sagimised. Metsa tõeline vaikus ei peitu metsas, vaid meis endis, kui seal aega veedame. Selleks me ju siia tulimegi, et nautida vaikust, mis kehas võimust võtab, kui paariks päevaks kõige muu juurest pakku läheme - ka selle juurest, mis armas. Mõnikord on armsatestki asjadest puhkust vaja.

Kathryn Nikolai - Lammaste lugemise asemel

Puhkus ei tähendanud ainult pikutamist — oma keldiliku heleda jumega ei saanudki Jenny liiga palju päevitada, isegi mitte Villa Maritimo suurima päikesevarju all lebada, ja Pascalile meeldis avastada linna ja selle ümbrust. Nad sõitsid praamiga Caprile, käisid seal San Giacomo kartusiaani kloostris ja Sinises Grotis, leidsid siis tänavakohviku, sõid seal jäätist ja jõid espressot. Neil oli filmile jäänud veel ainult paar vaba kaadrit ja nad hoidsid neid Pompei jaoks, aga tagasiteel pildistas Pascal Jennyt, kui too seisis praami reelingu ääres, laia servaga päikesekübar peas ja suured päikeseprillid ees.

Sheila O'Flanagan - Minu ema saladus

Bikiinideks nimetatakse kaheosalist nappi päevituskostüümi. See sõna on sündinud Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda ja tema sünnilugu on üsna täpselt teada. Oma nappusega inimkonda vapustanud päevituskostüüm on nimetatud Marshalli saarte hulka kuuluva Bikini atolli järgi, kui Ameerika Ühendriigid katsetasid 1946. aastal aatomipommi. Bikiine esitleti neli päeva pärast katsetust ja nende looja, autoinsener Louis Réard (1897-1984), kes oli emalt moeäri pärandiks saades hakanud hoopis rõivaid disainima, sidus oma plahvatusliku uudismoe osavalt niihästi äsjase tuumakatsetusega kui ka asjaoluga, et tema konkurendi Jacques Heimi turule toodud päevituskostüümi nimi oli Atome ehk aatom.

Udo Uibo - Sõnalood

Jõudsin viimaks Schnelli parki, istusin purskkaevu juures pingile ja nautisin ilma. Sel aastal oli suvi saabunud varakult ning hellitanud pikast talvest kurnatud eestimaalasi paarinädalase soojalainega. Kummalisel kombel oli kevad otsekui vahele jäänud. Alles kuus nädalat varem, aprilli algul, olin veel suusatamas käinud, kuid viimastele külmadele järgnes kiire sula ning tormiline jääminek ja nüüd oli juba rohkem kui kümme päeva väljas sooja üle kahekümne kraadi. Tänu sellele oli loodus lausa plahvatanud õitsele.  

Järgmised kolm päeva sajab vihma. Nagu ikka Eestimaal, lubati jaanilaupäeval, mis pidi olema reedel, paiguti hoovihma ja viisteist kraadi sooja. Kuidas see ilm küll moodi käest ära läks, mõtles Maiki hommikul jopet selga pannes ja vihmavarju otsides. Alles pühapäeval võtsid nad päikest ja käisid ujumas ning nüüd siis selline sügisilm. Ennast sisse pakkinud, lõi ta vihmavarju lahti ja tormas kummikute lirtsudes aiaväravast välja. Taevas oli kuidagi kurjakuulutav, hall kuni silmapiirini — ja nii juba varahommikul. Vanatädi oli esmaspäeval sõitnud Paidesse põlveoperatsioonile ning Maiki oli jäetud kaheks nädalaks maja ja koerte valvesse. 

Mariann Rückenberg - Hull suvi

Mehed astusid teerajal teineteise järel ja isegi välule jõudes jäi üks mees teise seljataha. Mõlemal olid jalas teksariidest püksid ja seljas vasknööpidega teksajakk. Mõlemal oli peas must mütsilott ja mõlema õlgadel rippusid tihedalt rulli keeratud tekid. Esimene mees oli väike ja väle, tõmmu näo, rahutu pilgu ja ilmekate teravate näojoontega. Temas oli kõik selgesti piiritletud: väiksed tugevad käed, soonilised käsivarred, kõhn ja luine nina. Väikse mehe kannul tuli ta vastand, hiigelsuur vormitunäoline mees suurte värvitute silmade ja laiade längus õlgadega; tema samm oli raske ja ta vedas jalgu kergelt järel, nagu karu lohistab käppi. Tema käed ei liikunud, vaid rippusid lõdvalt. 

John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Noorelt võis ta ilus naine olla... mõtles Valdur, aga see ei olnud ammendav vastus. Naises tundus olevat midagi lausa tuttavlikku, ja see teadmine jäi meest painama. 

Ma olen teda kuskil varem näinud, aga kus? Ta meenutab mulle kedagi, kes oli palju noorem, aga kummaliselt samasuguse välimusega. Tähendab — see pidi olema ammu, võibolla aastakümneid tagasi... 

Vahel veeretab elu inimese teele mõistatuse, mille lahendamine tundub äkki eriti vajalik, peaaegu nagu eluküsimus olevat; harva küll sellepärast, et lahendus ise eluliselt tähtis oleks, aga tekib kangekaelne tahtmine oma mälu ja juurdlusvõime proovile panna ning võitjana välja tulla. 

Erik Tohvri “Mürgiliblikas”

Täpselt sel hetkel märkasin fotograafi. Ta klõpsis pilte teha nii esinejast kui ka publikust, liikus väledalt ja osavalt, kuigi tema näol oli näha ka juba kurdusid ja ta silmaalused olid tumedad. Ega ma seda esimesel hetkel muidugi näinudki — vanust ja vastutustunnet. Loomulikult mitte. Nägin üksnes noort meest, kes oli oma tegevuses äärmiselt keskendunud. Vahepeal liikus fotograaf lava ette, peaaegu kitarristi ja solisti kõrvale, nagu oleks ka tema kuulunud bändi koosseisu, ja viskas end põrandale pikali. Mehes oli midagi jultunut ja samal ajal siirast ning ma ei suutnud temalt silmi lahti kiskuda. 

Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna"

Kui ma uurisin, et mida ta meisterdab, vastas ta, et tekki. Ma mõistagi ütlesin talle, et kas selline mõte pole mitte jabur, et tekk on suur, see ei saa tal kunagi valmis, et tegelikult oleks tal vaja artiklit kirjutada, kuid Tuuli teatas sellepeale, et ta ei ootagi, et ma temast aru saaks.
Ta pühendus jäägitult oma uuele hobile, üsna samasuguse entusiasmiga nagu oli varem kirjutanud teadustöid, aga muidugi on heegeldamine midagi sootuks muud. Kui ta istus seal kõigi nende värviliste lõngade keskel, siis nägi ta välja justkui murelik koolitüdruk, kes heegeldab emadepäevaks emale pajalappi. Tema jäägitus andumuses oli midagi liigutavat, õrna, ent ma ei saanud parata, et see süvendas veelgi mu kahtlust, et olin varem Tuuli intelligentsi üle hinnanud.

Piret Raud “Nimepanija”

Kui ma olin väikene poiss ja hiljemgi veel, teismelise eas, küsiti kirjanikelt ja muudelt kultuuritegelastelt intervjuude käigus tingimata kahte asia: mis on õnn ja mis on elu mõte.

Vastaja loomingulisuse tõeliseks märgiks oli vastata neile kulunud ja trafaretsetele küsimustele, mis eeldasid ka trafaretseid vastuseid – „õnn on elada me maal“ ja „elu mõte on ehitada kommunismi“ – kuidagi ootamatult või vähemalt mitte piinlikkust tekitavalt.

Nõukogude võimu lagunemise järel visati need kaks peaaegu kohustuslikku küsimust üle parda.

Asemele tulid uut ajastut iseloomustavad niiöelda vabameelselt mängulised küsimused, nagu näiteks „kas te olete hommikuse konjakijoomise maha jätnud?“

Andrei Hvostov "Kirjad Maarale"

Ilm oli ilus, tee sirge ja kõik ühesõnaga parimas korras. Kahte hääletajat, poissi ja tüdrukut, pani ta tähele juba kaugelt ja pidurdas aeglaselt, nii et jäi seisma peaaegu nende kohal. 

Kaspar keeras Metsatöllu vaiksemaks. Tüdruk ronis kabiini esimesena, selline kenade kurvidega tedretähniline punapea, poiss jäi akna alla, tema oli jälle kõhnavõitu, vilavate pruunide silmadega, suur sünnimärk põsel. Mõlemad olid ilusti ja puhtalt riides, tüdruku lõhnaõli täitis kogu kabiini ja see oli ka hea.

Rein Raud "Viimane kustutab tule"

Connell vaatab uuesti veebilehekülge. Viimasel ajal on teda haaranud tunne, et ta on tegelikult kaks eri inimest, ning peagi tuleb tal teha valik, kumb inimene täiskohaga olla, ja jätta too teine maha. Tal on Carrieckleas oma elu, sõbrad. Kui ta läheks Galwaysse ülikooli, saaks ta tegelikult jääda samasse ringkonda, elada elu, mida ta oli alati plaaninud, omandada korraliku kraadi, leida toreda tüdruku. Inimesed ütleksid, et ta on haljale oksale jõudnud. Teisalt võiks ta minna Trinitysse nagu Marianne. Siis oleks elu teistsugune. 

Sally Rooney "Normaalsed inimesed"

Ronisime koopast välja ning pidime esimesel hetkel ereda valguse tõttu pimedaks jääma. Puude latvade vahelt siras meile vastu päike, mida me polnud nii kaua näinud. Hoidsime tükk aega silmi kinni ja usaldasime alles tüki aja pärast ripsmete vahelt välja piiluda.

Kevad oli tõesti käes. Siin-seal leidus küll veel lund, aga samas oli metsa all näha juba ka esimesi lilli ja õhk lõhnas äsja sadanud vihma järgi. Me ahmisime sisse värsket õhku ja hõõrusime nägu viimase lumega, pärast pikka und maa all oli see nii hea. Viimanegi rammestus kadus kehast ning mulle tundus, et ma ei taha enam mitu aastat magada – nii reipaks muutis mind üle pika aja kopsudesse pääsenud värske kevadõhk.

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”

Oli kevad, oli aprill. Veel ei olnud pungad pakatanud, aga seda aimus õhus, isegi linnas hoovas kärsitult kibelevate kaskede magus hōng läbi tänavate, parkides olid pärnad pakil aroomist, mis pressis seest nii tugevalt vastu koort, et lõi sinna pikad lõhed, ja kui Nordre kalmistul pihu vastu kive ja graniitplaate panid, siis õhkusid need soojust. Mina panin, ei suutnud jätta. Kivides tundus olevat justkui midagi sügavamat, sügavamat soojust, mitte geoloogiliselt, vaid sügavamat üldiselt nende kivisuses. See, mis hetk tagasi oli mullas jääkülm kristalne sidekude, aurandus nüüd soojemas õhus, see oli Oslo, just sel hetkel. Björnson valis aprilli. Seisime käsikäes.