Maarja Merivoo-Parro käe all valmis film eestlaste suurest põgenemisest: mul on palju sõpru olnud, kes on ise olnud põgenikud

Maarja Merivoo-Parro on juba 20 aastat uurinud väliseestluse ajalugu, tal tekkis soov omandatud teadmised laiemale avalikkusele edasi anda, selleks tundus filmimeedium kõige sobivam. “Ma olen seda väliseesti elu elanud hästi intensiivselt. Mul on palju sõpru olnud, kes on ise olnud põgenikud, nüüd nad on kahjuks juba lahkunud. Mul oli kahekümnendates selline kummaline asi, et mu parimad sõbrad olidki needsamad pagulased. Ma nägin hästi noorena, mis tunne on, kui su sõbrad lahkuvad täiesti loomulikel põhjustel. Kuidagi need lood jäid minu sisse ja ma juba siis teadsin, et ma tahan neid jagada,” rääkis Merivoo-Parro. 

Ta on korraldanud näituseid, välja andnud teadusartikleid ja raamatuid, kuid suureks unistuseks ajaloolase perspektiivist on see, et omandatud teadmised jõuaksid massidesse. “See, mille sa oled küünte ja hammastega kuskilt arhiividest kokku kraapinud ja oma peas lahti mõtestanud, et sellest unikaalsest teadmisest tekiks üldteadmine, et see läheks massidesse.” 

Film meediumina on Merivoo-Parro sõnul parim võimalus anda lühikese ajaga tervikpilti edasi. “Ühegi teise asjaga ei saa 50 minutiga kogu pilti edasi anda. Tegelikult mu unistus on teha selline dokumentaalsari, kus oleks vähemalt kuus filmi, mis võtaksid siis kokku kogu eestlaste ajaloomaailma üle kogu maailmaaegade algusest kuni tänapäevani. Aga me alustame aastast 1944. Praegu on 80. juubel. Suur põgenemine oli 80 aastat tagasi, me hakkaks vaikselt sealt oleviku poole tulema, kuna hetkel on veel nende teemade puhul inimesi, keda saab ka intervjueerida, kes on selle ise läbi teinud.” 

Film “Eesti on vaataja silmades” võtab lähema vaatluse alla Saksamaale põgenemise, kuna Rootsi põgenemisest valmis juba mõned aastat tagasi lühike dokumentaal. “Kuna eelarve on alati piiratud, siis tuli valida seekord nii. Kuna Rootsi on mingis vormis juba tehtud, siis võtsime Saksamaa suuna,” põhjendab Merivoo-Parro. Saksamaale jõudsid eestlased enamasti üle mere, kuid võidi minna ka omal jalal, jalgratta või autoga. 

Merivoo-Parro sõnul on suurem osa sellel teemal intervjueeritud inimesi tänaseks juba meie seast lahkunud, kuid filmis räägib oma põgenemise loo kirjanik Elin Toona, kes lahkus kodumaalt 7-aastasena. Autor on õnnelik, et filmis on palju häid arhiivikaadreid. “Meie režissöör Andres Lepasaar on teinud sellise tohutu arhiivitöö ära, et leidub nii fantastilisi kaadreid.” 
 

1944. aasta sügisel põgenes pealetungiva Nõukogude armee eest sõdiva Euroopa sügavustesse 80 000 kuni 100 000 eestlast. Paljudel tuli põgeneda korduvalt, paljud ei jõudnudki kohale. Neid, kel vedas, ootas aastatepikkune keeruline elu pagulaslaagrites, kus külg külje kõrval läbielatu sidus inimesed ühte - sündis globaalne eestlus, mis hoidis alal keelt ja kultuuri. Värske teledokumentaal toob välja kõige põnevama ja olulisema, mida igaüks võiks eesti pagulaste kohta teada: kust kuhu? miks? kuidas? mis edasi? Autor Maarja Merivoo-Parro, režissöör Andres Lepasar, produtsent Birgit Rae.

Miks mõtles Merivoo-Parro välja täiesti uue keele, kuidas sündis tema kirjutatud 5. klassi ajalooõpik – sellest ja paljust muust huvitavast kuula pikemalt allpool olevast heliklipist!