Ameerika raadiosaatejuht, näitleja ja muusik Henry Rollins külastas möödunud nädalavahetusel Tallinna. Vene Kultuurimajas astus ta üles oma stand-up kavaga, milles kirjeldas värvikalt oma pöörast elulugu ning sellest saadud õppetunde. Hoolimata oma tõelisest kirevast elust ja iseloomust ja tõsiasjast, et on avalikult välja öelnud, et ei plaani enam eales muusikaga tegeleda, on mees paljude kaasaelajate seas endiselt hinnas kui punk-rock bändi Black Flag legendaarne solist.
Black Flagi liikmeks sai ta tõeliselt uskumatute kokkulangevuste keerdkäigu läbi. Olles bändi suur fänn ning oma elus sügavalt pettunud, sattus ta ühel õhtul bändi mitteametlikule kontserdile, kus soovilugu hõigates bändi liikmed ta hoopis lavale lugu esitama kutsusid. Mees kirjeldas oma stand-up kavas, et oli juba ammu kujutlenud, et bändi muusikale lauldes peaks silmist, kõrvadest, ninast ja suust lendama verd ning just seda ta oma etteastega kehastada püüdis. Teadmata, et vaid mõni nädal hiljem teatab bänd talle, et on uue solisti otsingutel ning kutsusid teda prooviesinemisele. Kõik muu ja vahepealne on nüüdseks juba ajalugu - Henry Rollinsist sai Black Flagi solist.
Kuigi oma stand-up turneega liigub Henry läbi maailma ning enda sõnutsi tasub talle vaid esinemiskutset mainida kui ta juba oma jah-sõna annab, siis Eesti esinemise jaoks oli tal spetsiaalselt rääkida üks põnev lugu, millest võib teha järelduse, et Black Flagil on Eesti juured.
Black Flag loodi 1976. aastal Californias, esialgse nimega Panic. Asutajaliikmeks oli Greg Ginn. Henry kirjeldas oma etteastes, et elas mitu aastat perekond Ginni tagaaias asuvas kuuris ning veetis palju aega ka Gregi emaga, kes oli mehe kirjelduste kohaselt äärmiselt meeldiv inimene.
Gregi ema nimi oli Õie ning ta oli eestlane. Küüditamise ajal põgenes ta Inglismaale ning sealt edasi USA-sse kus kohtus oma abikaasa Regisega ning tema senisest perekonnanimest Peters sai Ginn. Paaril sündis kaks poega.
Etteastet lõpetades rääkis Henry: "Mäletan, et vestlesime Õiega sellest kui palju roppusi Black Flagi lauludes oli. Kuulsin seda armsat vanatädikest kõige hullemaid roppusi kordamas. Neid ei hakka ma siin praegu ütlema, sest need tõesti olid väga rajud."
"Minu jaoks oli see väga võõras, kuid tema ei tajunud nende sõnade kaalu. Küsisin, kas eesti keeles ka roppusi on? Selle peale vastas ta, et eesti keeles on ainult üks roppus," rääkis muusik. Selleks sõnaks oli "kurat". Vestluse käigus õhutas Henry Õiet eesti keelset roppust kasutama, millele naine esiti vastu seisis, sest tema jaoks oli tegemist tõeliselt kaaluka väljendiga. Mõningase veenmise järgselt kostus perekond Ginnide tagaaiast aga valjuhäälne vandumine: kurat, kurat, kurat!