Juba 2008. aastast tegutsenud kollektiiv Dreadpin on avaldanud oma järjekorras teise ning tehniliselt palju küpsema albumi nimega „Cyberia“. Žanriliselt ei ole muusikud soovinud end ülemäära palju piiritleda ning kasutatakse julgelt elemente, mis mõnes teises žanris peale metali domineerivad. Kuskil progressiivse metali piirimail kulgevat loomingut nimetavad nad endaloodud terminiga „veider-metal“. Sky.ee’l käsid külas kollektiivi kaks solisti Allan ja Olaf, kes avasid lõbusal foonil ukse bändi sisemaailma, mis sai tõelise elu sisse hetkel, mil õlleostmiseks sai raha otsa. Mõtisklused metronoomi nõiduslikust mõjust, suurte meeste egodest, teadetest teispoolsusest ning kaklustest tehisintellektiga toob Sky.ee nüüd ka huvilistele lähemale.
ELASID KORD...
Dreadpin sai alguse ajal, mil bändiliikmed olid igas mõttes veel noored ja rohelised. Kõik olid viisil või teisel muusikaga kokku puutunud ning tundnud sellega ka suurt sidet. Näiteks meenutab bändi üks solistidest Allan Sermann, et sai vanaisa käest alati nahutada, sest kärbsepiitsad olid koguaeg kadunud. „Need olid mul alati kitarriks ja ikka suured koerad, väiksed koerad,“ naerab ta. Teises bändi solistis, Olaf Piiris, kerkis huvi scream-i ja growlimise vastu teismeeas. „Väga halva tehnikaga. Ime, et mul hääl siiani alles on,“ arvas ta. Ainsaks muusikaharidusega pillimeheks on trummar Kuldar Peedo, kelle pokkerinägu tunde järgi mängivate kolleegide seletusi kuulates pidavat olema esmaklassiline.
Allan tunnistab aga, et loomulikult vali hääl, mis noorena isegi tervest koorist üle kajas, on praegu suureks kasuks. Vokaaltehnikates ongi leitud tore dünaamika, kus Olaf ja Allan erinevate tugevuste abil üha rohkem värvikaid kooslusi välja mõtlevad.
Olafi saabumine bändi muutis kogu dünaamikat, sest samaaegselt võttis kollektiiv vastu veel teisegi elumuutuse. Varasemalt oli bändil ainult üks ja sootuks teine solist, kellega elurajad lahku läksid. Ta põrutas välismaale oma unistusi taga ajama. Tema lahkudes vaatasid mõni aeg varem tuttavaks saanud Olaf ja Allan üksteisele otsa ning küsisid: mis siis nüüd? „Hakkasime siis proovima ja räuskama ja nii oligi,“ naerab Allan.
Kadi-Maarja Võsu/Sky.ee
ALFA-ALFA
Tutvumine Olafiga oli noorele mehele aga suur katsumus. „Kui olime natuke aega juba bändi teinud, märkasin koolis ringi liikumas üht pikajuukselist härrat, kellel tundus olevat sarnane huvi nagu minul. See oli Olaf,“ meenutab Allan.
„Alguses ei lasknud mu ego teist venda bändi võtta. Aga kõik teised ütlesid, et meil on soolokidrameest vaja. Mina siis ütlesin, et aga mina olengi soolokidramees. Aga soolosid ma väga mängida ei oska,“ tunnistas muusik. Olafi liitumisega muutus ka kogu bändi meelestatus ning seda hakati tõsisemalt võtma. „Nüüd mulle meeldib öelda, et meil on Olafiga tekkinud selline parema ja vasaku käe efekt, kus teineteist täiustame,“ lisab ta.
„Mäletan, et oli mingi keiss, et meil ei olnud raha, et õlut osta ja siis me olime sunnitud seda kaine peaga tegema ja läks märksa paremini,“ naeris Allan. Esialgu nägid bändiproovid välja nii, et pärast reedest koolipäeva visati seljakotist õpikud välja. Haarati kaasa pill ja põrutati Pärnusse. Sealses noortekeskuses oli Che proovikas, kus laupäeval ja pühapäeval proove tehti. Kodused tööd... milleks neid!
Ainsad kaks originaalliiget bändis on solist Allan ja basskitarrist Fredy Vamper. „Kidramees vahetus niimoodi, et ta tuli ükskord bändiproovi ilma kitarrita. Joomine joomiseks, aga kui sul isegi pilli kaasas pole,“ naeris Allan. „Õhukitarr on odavam,“ arvas Olaf. Nõnda läksidki teed taaskord lahku.
ÜKSTEIST, KAKSTEIST
2013-2014. aastal hakati veelgi tõsisemalt musitseerima. Kõige esimene demo tuli 2012. aastal, mis kandis nime „Pretty/Ugly“, mis on siiani salajane lugu - see pole ühelegi albumile jõudnud. Tulihingeliste fännide jaoks on see aga suures hinnas ning meeldib ka neile, kes traditsiooniliselt Dreadpini loomingu lähistele ei satu.
Uus album „Cyberia“ on tehniliselt palju võimekam ning bänd on rohkem rahul sellega, mis kokku tuli. „Esimene album oli selline katseeksitusmeetodil tehtud esimene laps. Ma olen selle üle väga uhke. Teine tuli teatud teiste vigadega. Üheks veaks oli see, et ma tahtsin, et sellel albumil oleks 12 lugu,“ naerab Allan. Läbi jäi mõtlemata aga see, et bändi lood on tihti 8-9 minuti pikkused. Võib-olla on siin ka uba, miks uue plaadi koostamine kuus aastat aega võttis.
Sel korral on kasutatud ka orkestraalseid arranžeeringuid, näiteks on kaasa teinud Taniel Kuntu ja Karl Korts. Suureks eeskujuks on Devin Townsend, kes kasutab loomingus väga suurejoonelist kõlapilti. „See oli kindlasti minu märg unistus, mis nüüd teoks sai. Seal kõik viled ja vidinad peal,“ õhkab Allan.
Aga miks just 12 lugu? „Tundus ilus number, see ei olnud mingi ratsionaalne otsus minu poolt,“ lõkerdas ta. „Oota, oli ka selline otsus, et peab olema 12 lugu?“ on Olaf üllatunud. „Ega ma teile seda võib-olla öelnud, et ma nii otsustasin,“ itsitas Allan. Ebaratsionaalne, kuid igati edukas otsus kulmineerus sellega, et albumi pikkuseks sai tund ja viisteist minutit.
KRABIDEST JA MESILASTEST
Dreadpini senised kaks albumit on tegelikult omavahel tihedalt seotud, kuigi võimekuselt on tehtud suur areng. „Reclaiming Harmony“ sündis noorusest ja ängist ning suurest tülgastusest inimkonna vastu. „Suurest vihast kirjutasin albumi, kus maaväline elu tuleb ja meid ära hävitab,“ rääkis Allan. „Cyberia“ jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi. „Planeedilt on hävitatud inimesed, aga alles jäi üks ebajumal ja Cyberia, kes on tehisintellekt. Tema ülesandeks on planeedi tervendamine.
Cyberia kohalolust albumil annavad märku näiteks lugude vahepalad, kus naishäälne robot selgitab, mida ta inimkonna kohta uurib või avastab ning sellele järgneb just sellest temaatikast rääkiv lugu. „Mul on lihtsam kirjutada lugu kui mul on mingi arhetüüp, et ma tean, millest ma hakkan kirjutama. Hästi tihti leian inspiratsiooni loodusest. Näiteks lugesin, et on olemas mesilased, kes lillede asemel käivad korjuste peal. Korjavad sealt midagi ja tekitavad ka mingi meelaadse toote. Mingid looduse veidrused inspireerivad ja valame sellesse vormi, mis sobib ka sellega, millest me rääkida tahame,“ avas Allan loomeprotsessi tagamaid. See lugu on kuuldav aga juba järgmisel üllitisel.
"Lugesin, et on olemas mesilased, kes lillede asemel käivad korjuste peal."
Kui eelmine album oli veendunud maailmalõpus, siis uus on palju positiivsema alatooniga. Näiteks pala „Little Crabs“, mille jaoks sai Allan inspiratsiooni avastusest, et kuskil ühel saarel toimub igal aastal suur krabide ränne, kes maismaalt merre suubuvad. „See kriitikanool, mis meil seal albumil on ei ole kindlasti ainult teiste pihta, vaid ka mu enda. Üritan ikka iga päevaga paremaks inimeseks saada ja muuta ennast, et ei oleks nii häbi,“ lisab ta.
KAKLUSED TEHISINTELLEKTIGA
Albumile on jõudnud palju eriilmelisi lugusid. Mõned neist alguse saanud juba 8 aastat tagasi. Produtsendiks oli Kaspar Leesme. Kõik tundus soodne, kuigi hammustatud amps oli korralik suutäis. Salvestusel ette tulnud viperustele tagasi vaadates võib jääda mulje, et juba on astutud tehisintellektiga dialoogi. Näiteks andis otsad Allani truu võimendi, mis läks kaheks kuuks remonti.
„Pidevalt on umbusk, et kogu maailm on meie vastu. Me ise tegelikult üldse pole süüdi selles, miks meil nende albumite ja asjadega nii kaua läheb,“ noogutab Allan naljatledes kaasa väitele, et tehisintellekt nende loomeprotsessi sekkus. „Võib-olla oleks pidanud võtma seda nagu oomenit, et kuulge poisid, lõpetage ära?“ mõtiskleb nüüd Olaf.
„Väiksed tagasilöögid on tegelikult teretulnud. Kui kõik läheb liiga libedalt, on jälle fishy,“ jääb Allan oma skeptitsismile kindlaks.
Progressiivse metali vihmavarju alla liigituv Dreadpin hoiatab siiski, et kui otsima tullakse seda žanrit selle traditsioonilises mõttes, võib oodata ees suurem üllatus kui oleks osanud oodata. 8 ja 9 keelseid kitarre pigem ei kuule. „Me ei ole progressiivsed selles mõttes, et käikude sees oleks miljon nooti hästi kiiresti mängitud. Pigem sulandame sünget ja rõõmsat. Kasutame ebastandardseid meetodeid. Terve album on selline, et tegelikult ei tea, mis kuulajat järgmisena ees ootab,“ kirjeldab Allan.
Bändisisene harmoonia on ajapikku paika loksunud ning arutelusid, ka tuliseid, peavad kõik edasiviivaks jõuks. „Vaidlusvoorule järgneb ka üks isiklik voor, kus ma lähen koju ja mõtlen: mismõttes neile ei meeldi minu kirjutatud lugu!?“ naerab Allan. „See on naturaalne osa ja olen nüüd aru saanud, et tuleb minna koju, magada, võtta kaks päeva. Siis ma saan aru, et kõik mida nad pakkusid on tegelikult õige.“
„Ma üritan ikka mõelda, et see peaks olema mingi ühishüvang. Tuleb lasta oma ego lahti ja mõista, et ei ole ainult Allan kirjutamas asju,“ arvab ta.
METRONOOMI LOITS
Ainsaks muusikaharidusega muusikuks bändis on trummar Kuldar, kes oskab noote lugeda ning on õpetanud ka teisi näiteks metronoomi järgi mängima. Nüüd ei ole isegi kodus omaette ümisedes enam võimalik ilma selleta olla. „See on ilmselt sama kui ürgmehed läheks teadlasega vaidlema ja arvavad, et on ilgelt targad. No saa aru, kuradi trummar!“ naerab Olaf. „Kui me proovis suhtleme võib tunduda, et meie frustratsioon temaga on suurem, aga tegelikult on vastupidi,“ lisab Allan. „Tal on väga hea pokkerinägu,“ nõustub Olaf.
Mõlemad mehed kiidavad trummarit ning on tänulikud, et ta kõigest hoolimata, ikka veel, ilmub nendega koos prooviruumi mängima.
Suurimaks komistuskiviks ei ole aga sugugi mitte see, et nooditundmine sama ladus pole kui „Aabitsa“ lugemine. Pigem nähakse murekohana, et sõna levitamine oma tegevuse kohta on tänapäevaste vahendite juures jäänud tagasihoidlikuks. „See on ju maailma vanim amet – enda müümine,“ naljatleb Olaf. „Tänapäeval on see eriti kreisi. Tunned ennast 30-aastasena nagu mingi vanur, midagi ei saa aru. Aga eks see ole asi, millega tuleb tegeleda. Sinna tuleb käsi sisse panna, aga see on vastik, ei taha seda,“ lisab ta.
TEATED TEISPOOLSUSEST
Kui teise plaadi salvestusel tuli kakelda tehisintellektiga, siis eelmise puhul saadi teateid teispoolsusest. Tollal oli Nõmme haiglast veidi eemal kaks mahajäetud hoonet, kuhu oli tehtud prooviruum nimega Morg. Selle ümber leviski kuuldus, et tegemist on endise surnukuuriga. Seal salvestati esimene album. „Minu ema töötas seal haiglas viis aastat, muide,“ rääkis Olaf. „Ta ütles mulle, et mis asja, mis jutt see on? See on vana apteegihoone, teile on mingit möga aetud.“
Morg siiski vist ei olnud, kuid meelestatus jättis oma jälje. „Üksinda vetsu ei mindud, see oli keelatud. Võib-olla ka paar päeva pärast Morgi läksime koos, et oleks kindel, et me mingeid kolle sealt kaasa ei võtnud,“ lõõpis Allan.
Kui pärida teadete kohta teispoolsusest ei julge kumbki meestest tunnistada, kas seal ette tulnud kohtumine oli lihast ja luust inimloomadega või mitte. „Lindistasime ja selle toa uks ei käinud lukku. Ja siis tulid mingid punaka näoga härrad lihtsalt sisse ja küsisid: „Tere, mis te siin teete ka?“. Siis küsis veel selle koha omaniku numbrit ja kui otsima hakkasime, ütlesid, et ah, meil on tegelikult see olemas,“ kirjeldas Olaf.
"Tulid mingid punaka näoga härrad lihtsalt sisse ja küsisid: „Tere, mis te siin teete ka?“
„Ega me päriselt ei oska öelda, kas nad olid teispoolsusest või päriselt,“ itsitas Allan.
SKEPTIK
Kui eelnevalt väljendas Allan oma paranoilisust ja skeptitsismi selle osas, et kogu maailm on nende vastu, siis selgus vestluse käigus, et bändis on päriselt üks liige, kes varasema kogemuse põhjal võinuks teiste bändiliikmete suhtes umbusklik olla. Esimese albumi valmimise järgselt korraldati eelkuulamine, kuhu ei jõudnud bändi bassimees Fredy. Ühel hetkel istus bändi trummar trummide taha ja hakkas mängima. „Meie hakkasime siis sinna midagi kiiresti peale mängima. See oli meie naljaga tehtud katsetust teha elektroonilist muusikat. Tegime loo ja panime albumi peale,“ rääkis Allan.
Fredy jõudis albumi kuulamiseni veidi aega hiljem kui olid sõbraga autos. Album sai läbi ja mindi metsavahele ilusat ilma nautima ja püksiluku seisukorda hindama. Ühel hetkel kuuleb Fredy, et sõber hakkas hõikama, et album ei saanudki läbi. „Ma sain järsku kõne, näen, et Fredy helistab: halloo? Teisel pool ta lihtsalt niimoodi naeris, et ma ei saanud midagi aru, mida ta ütles. Ja siis meenus, et kurat! Me unustasime Fredyle öelda!“ naerab Allan.
Uue albumi boonusloost on Fredy sel korral siiski teadlik, kuid üllatus ootab ees hoopis kuulajaid. Selleks on DJ Insecti remix ühest Dreadpini loost. „Väga kindlameelsed metalfännid ei ole sellest võib-olla väga vaimustuses, aga neile on mul üks sõnum,“ muheleb Allan.
„Sa saad selle albumi enne ära lõpetada ja ei pea üldse sinnamaani kuulama!“
Need, kes väljakutsest ei kohku, saavad Dreadpini värsket albumit „Cyberia“ kuulata siin:
Dreadpini on võimalik oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda (ja võib-olla ka käega katsuda, kui veab) juba 4. juunil, rokiklubis Barbar. Loe lähemalt SIIT!
