IntervjuuVille Valo fännab põnevat osa Eesti kultuurist ja vananemist ei karda! “Ema ütles: iga lill peab õitsema!” 

"Neon Noir” on muusikaskeenel tekitanud palju elevust. Koheselt kriitikute poolt väga positiivselt vastu võetud albumi kirjutas ja salvestas Ville Valo solidaarsuses ning on asunud nüüd oma karjääri kõige intensiivsemale kontserttuurile. Kuigi tihedasti on kunagi suurde tuntusesse tõusnud muusikud varasematest projektidest rääkides pigem kidakeelsed, ei näe Ville põhjust peita seda, mis on saavutatud. Olgugi, et uus materjal on pigem kui HIMi nõbu, mitte enam vend, tulevad armastatud lood endiselt kontserdil esitusele ning muusik näeb VV projekti sillana olnu ja tänase vahel. Sky.ee’l avanes 17. aprilli Eesti kontserdi eel muusikuga pisut muljetada. 

Palju õnne albumi puhul! Tean, et sinu austajad on seda pikalt oodanud, ilmselt nii nagu sa isegi. Millised olid su hirmud sooloprojektiga alustades?

VV: Tagasiside on olnud minu jaoks uskumatult hea. Ma eeldasin, et minu kontsertidele tulevad endised HIMi fännid, kes ootavad, et lavale jõuaks uus HIMi materjal, aga õnneks on minu publikus olnud väga tore segu erinevatest inimestest ning vastuvõtt on olnud suurepärane. 

KM: Kas tundsid hirmu, et sa ei suuda endistele fännidele pakkuda seda, mida nad ootasid?

VV: Ma ei kartnud, aga ma ei oodanud seda, mida nüüd tuuril olen kogenud. Uskusin, et pean alustama tagasihoidlikult ja kasvatama kuulajaskonda, kuid mul on olnud nii hea meel näha, et minu muusikat on tulnud nautima nii endised kui ka täiesti uued kuulajad. 

VV: Minu jaoks on erakordne ka see, et ma pole kunagi varem oma elus nii palju tuuritanud. HIMiga tuuritamine mulle eriti ei meeldinud ka, kuid sel korral on see täiesti uus kogemus. Mulle meeldib tuuritada! Me oleme juba üle saja kontserdi andnud ning vastuvõtt on olnud meeletult soe. Mul on väga hea meel selle üle! See on veidi nagu pusle ehitamine, et mina olen lood kirjutanud, need jõuavad koos bändiga lavale ja publik täidab viimase osa sellest. 

KM: Käesoleva albumi oled sa kirjutanud ise ning salvestanud kõik instrumendid ja detailid. Oled kirjeldanud, et solidaarsuses töötamine on aidanud sul palju selgemat visiooni leida, mida oma loominguga teha soovid. Kuidas aga leiad võimaluse enda tehtu kriitilise pilguga vaatamiseks? Kas suudad oma „kullakesed tappa“?

VV: See on tõesti üks väga huvitav kogemus. Ma nautisin seda sügavuti. Mul on hea meel, et mul on nüüd spektri mõlema poole kogemused. Bändiga kirjutamine on teisel moel suurepärane ja ma olen väga tänulik, et mul on olnud see võimalus. Aga mitme inimesega koos töötamise segadus ja energia lükkab fookuse teinekord mujale ja hoopis teised elemendid saavad tähtsaks. Üksinda töötades on rohkem võimalusi detailidele keskenduda. 

VV: Me kõik töötame erinevalt, meil on tähtajad ja kohustused ja kunagi ei saa garanteerida, et see meeldib kõikidele selle ahela lülidele. Küll aga on mul küsimus, et miks peaks üldse oma loodut kritiseerima? Kui see sulle meeldib ja see sind kõnetab, siis sellest piisab. 

VV: Oletame, et ma teen valmis loo, mis mulle meeldib, aga kellelegi selles ahelas mitte, näiteks plaadifirmale. Kelle sõna siis peale peaks jääma? Ma arvan, et me ei pea otsima heakskiitu, vaid rohkem kuulama seda, mis tundub meile õige. Igaühe personaalne arvamus ja lähenemine eristab meid üksteisest ja avardab ka muusikaloomet. Kõik ei saa ega pea samu reegleid järgima. 

VV: See ei pruugi tähendada, et kirjutatud lugu saab koheselt väga populaarseks või leiab oma kuulajad, kuid muusika puhul ei olegi see tegelikult esmatähtis. Tähtis on see unikaalne, autentne kogemus ja tunne; sinu unikaalne puudutus loomingule ja ma usun, et see on hoopis teistmoodi elamus ka kuulaja jaoks. 

VV: Kriitikaks on loomulikult oma koht, kuid ma arvan, et kindlasti ei tohi esiplaanil hoida mõtet, et kas see kellelegi teisele ka meeldib. 

 

KM: Kas oled tajunud, kuidas muutub su looming kui saad seda kontserdil esitada?

VV: On üks väga huvitav nähtus, millest olen ka teiste muusikutega rääkinud. Kui oled mõne loo valmis teinud ja kutsud kellegi seda kuulama... näiteks mõne sõbra. Ja isegi kui ta mitte midagi ei ütle, siis temaga koos ruumis viibides ja seda lugu kuulates märkad kohe vigu, mida varem ei täheldanud. Ma ei tea, mis see teadus selle taga on, aga teises energias olemine ja uue tunnetusega kohtumine muudab seda, mida sa oled loonud ning nõrkused joonistuvad koheselt välja. 

VV: Ma arvan, et kindlasti on mul olnud ka endal mingi aimdus mõne kindla koha kohta, aga sel hetkel kui võrrandisse lisandub kuulaja, on mul võimalik sellest välja astuda ja kuulda loodut uuelt positsioonilt, teisest perspektiivist. 

VV: Sa tõid enne võrdluse, et visuaalkunstnikud testivad tihti oma maale erinevates valgustes ning erinevates ruumides, et näha, kuidas see erinevas keskkonnas muutub ja seeläbi hoopis teist perspektiivi saab. Ma arvan, et muusikute jaoks on see kogemus just publiku ette astudes. 

VV: Ma arvan, et muusika puhul on kuulaja see viimane lüli, mis ühe laulu ellu äratab. Ja teisest küljest on väga põnev jälgida erinevaid elemente, mis on sinu kui muusiku kontrolli alt väljas, kuid mis ikkagi igal kontserdil su lugusid muudavad. 

VV: Need algavad personaalsetest aspektidest, sellest, milline on olnud su päev, milline on su vaimne seisund, milline on olnud su teekond kontsertpaika. Minnes üha laiemaks – milline on maailm su ümber, lõpetades kasvõi sellega, kas meil on täiskuu või mitte. 

VV: HIMi puhul oli väga kahetsusväärne see, et me ei saanud uusi lugusid esmalt publikuga testida. Meil oli lugu „Join Me In Death“, mis algas klaverisoologa ja me lasime selle enne välja kui seda publikuga testida saime. See tekitas palju erinevaid arvamusi, kuid hiljem osutus üheks meie kõige defineerivamaks looks, aga alles siis kui seda kontsertidel mängima hakkasime. 

KM: Miks üldse avaldada lugusid kui selles protsessis on esmatähtis see, et selle loojale see sümpatiseeriks. Miks ei piisa pelgalt selle kirjutamisest?

VV: See on väga mitmekihiline küsimus, sest lihtne vastus on see, et nii on seda alati tehtud. Teisest küljest on publikuga ühendusse astumine osa loometööst ja mingis mõttes muudab see muusika tõeliseks. See on väga nauditav kui mingi osa su muusikast ei allu enam su kontrollile ja kuulajad annavad sellele lisaväärtust ja see saab väga paljude inimeste jaoks personaalseks. Minu kui muusiku jaoks on lugude avaldamise rõõm just see, et sel hetkel saab see tõeliseks. 

VV: Mul on sahtlis mitmeid lugusid, mida pole keegi peale minu kuulnud ja neid lugusid justkui ei eksisteeriks, olgugi, et on mitmeid, mida ma nende hulgast väga naudin. Need lood, mis on uuel albumil ja mida me kontsertidel mängime on tõelised – need on olemas. 

KM: Kas tunned, et oma varasema tegevuse tõttu saad täna muusikuna jätkata sealt, kus 2017. aastal HIMi lahkuminekuga pooleli jäi, või on sul tunne, et pead taas nullist alustama ja oled verivärske?

VV: Verivärskena ma ennast kindlasti ei tunne (naerab). 

VV: See on taas selline pusle kokku panemine. VV projekt on sillaks tänase ja HIMi vahel. Enamik HIMi loomingut on minu kirjutatud ja ma laulsin neid ju aastaid. Ka uut albumit tehes tahtsin ma jätkata sellega, mis on minu olemuse üheks osaks. Mulle oli tähtis jääda truuks oma meloodiatunnetusele ning teemadele, mis mulle muusikas meeldib. Melanhoolia ja süngus on just see, mida ma naudin. Olgugi, et pärast HIMi lahkuminekut oli mul tunne, et nüüd saan ma lõpuks teha midagi täiesti teistsugust ja murda piiridest välja, siis ajapikku olen mõistnud, milline on minu eriline panus minu loodud muusikasse. 

VV: Loomulikult see kui hästi mingil projektil läheb, on seotud sellega kui palju sarnast muusikat praegu maailmas tehakse. Kas publiku jaoks on selle stiili vastuvõtmiseks soodne aeg? Mul on olnud suur rõõm näha, et publik on mind eelarvamusteta vastu võtnud ning isegi need inimesed, kes ootasid minult HIMi jätku, on andnud mulle võimaluse ja paljud neist toetavad mind ka VV projektiga. 

VV: Ma kasvasin üles ajal, mil muusikas oli väga palju raha. See on nüüdseks väga palju muutunud. Minu jaoks on sellest rääkimine väga huvitav. Kuidas muusikamaailmas läbi lüüa? Kas keegi üldse teab? Leib ei ole enam plaadimüügituludest laual. See on varasemast väga erinev. Mulle tundub, et väga paljud noored on palju ettevõtlikumad, nad mõtlevad ka äriaspektidele. Palju rohkem kui ma kunagi mõelnud olen. Suures plaanis lähen ma lihtsalt vooluga kaasa.

KM: HIMiga käis käsikäes ka seda ümbritsev kultuur ja mood. Inimeste jaoks on aga loomulik ajas muutuda. Nii selle loomulik protsess kui ka soov proovida, kogeda midagi uut. Kas oled tundnud survet astuda vastu loomulikule vananemisprotsessile või tundnud pinget, et oled täna hoopis teistsuguses seksisümboli staatuses?

VV: See on mitme kombitsaga küsimus!
VV: Kui alustasime, siis see seksisümboli teema ja rock-iidoli tiitel... Ma nägin nooremana tõesti väga ilus välja. See ei ole väga kaugel sellest, mida teeb praegu Måneskin. Kui HIMiga alustasime, siis enne seda oli Lenny Kravitz. Ikoonilised, väga ilusad inimesed. HIM juhtus õigel ajal, õiges kohas olema. See on midagi, mis kuulub rock’n’rolli mütoloogiasse. Muusika, kaklused, boheemlaslik, nautlev, dekadentne aspekt selle juures. Dorian Gray – ilusa pildi teema. 

VV: Sa võid vaid kujutleda, mis mu kupli all toimub, ma muutun ajas üha mornimaks. (Naerab) Aga ma olen ikka siin ja mul ei ole selles osas midagi kurta. 

VV: Ma ei võitle vananemisega rohkem kui keegi teine. Vahel on see ebamugav, vahel tunned selles palju rahulikumana. Ma eelistan mugavustunnet ja sellega rahu tegemist kui pidevalt olla kannatamatu. Ma tunnen ilmselt 70-aastasena sama tänase enda kohta. See on õnnistus. Meie välisilme laguneb iga päevaga, aga sisemus aina areneb hoopis uutes suunades. See on blessing in disguise ("varjatud õnnistus" - toim). 

KM: Aitäh, et sa sellele teemale inimliku aspekti lisasid!

VV: Vahel on kummaline, et inimesed seda nii tõsiselt võtavad. (Muheleb) Inimesed leiavad tihti igasuguseid asju, mille üle nuriseda. Aga ma arvan, et need teemad on siin maailmas kõige vähemad me muredest. Mu ema ütles alati: lase kõikidel lilledel õitseda. See on tähtis. Igaühe jaoks on siin maailmas koht. Ja see on ilus, et me oleme erinevad, sest see loob pinget ja vestluseid, mis suurendavad inimkogemust. Jumal õnnistagu – isegi kui ma pole uskuja, siis see kõlab täpsena.

KM: 17. aprillil on meil väga suur rõõm VV'd Eestis tervitada. Sa annad kontserdi Tallinnas, Helitehases. Kui palju sa tead Eesti muusikast?

VV: Ma pean tunnistama, et ma pole skeenel eriti silma peal hoidnud. Olen rohkem olnud huvitatud teie riigi traditsioonilisest küljest. Võrumaa näiteks. Mu tüdruksõbra perekonna juured pärinevad sealt. Ma ei ole kahjuks ikka veel külastada saanud, kuid mulle väga meeldivad sealsed rahvariided ning kombed. Ma käisin just hiljuti Eesti turul ja festivalil siin Helsingis. See oli veidi enne jõuluaega. Ma sain väga ägedaid Võrumaa käsitööd ja toiduaineid sealt. Mitte eetrit! (Naerab)

VV: Ma kahjuks ei tea kuigi palju teie muusikaskeenest. Ma ei tea, kas Eestis üldse on laialdasem roki või popiskeene? Ma lihtsalt ei tea. Kui aus olla, siis ma ei järgi muusikaskeenet üleüldse. 

VV: Ma alles äsja avastasin Killing Joke’i, mis on briti bänd. Kuulasin neid varem, aga nüüd kuulan lugusid 80ndatest ja armusin sellesse taas. Ma olen veidi tobe. Ma peaksin rohkem lugema, hoopis. Ma ei tea, mis praegu üldse toimub. Ehk fännid räägivad mulle kui ma Eestisse tulen?

Ville Valo astub oma sooloprojektiga VV üles 17. aprillil Helitehases. Lisainfo ja piletid leiad SIIT!