Marjen Võsujalg leidis kodutunde suures armastuses: kõlab klišeena, aga ma päriselt arvan nii!

Marjen on pärit suurest perest. Oma esimest tuba pere korteris jagas ta oma kahe õega. Kõrvaltubades elasid vennad ja vanemad. Tuba oli piisavalt pisike, et sinna mahtusidki vaid kolm voodit, kirjutuslaud ning mänguasjariiul. Selle vahele tuli loomulikult ära jaotada ka kolme kasvava tirtsu suured ja veel suuremad iseloomud. Isegi toa ehtimine plakatitega jäi selle taha toppama, et ei õnnestunud kunagi ühele meelele jõuda. "Kodurahu huvides meil neid ülemäära ei olnud," muigab Marjen.

Iseseisvat elu alustas Marjen paljude noorte kombel ühiselamust. Ühiselamus jagas Marjen tuba kahe toanaabriga. Seal oli tema sõnutsi äge tudengi vibe, aga kuna päeval tuli käia koolis ning õhtuti ja nädalavahetusteti tööl, hakkas ühiselamu melu häirima. Järgmise sammuna rentis Marjen endale ühe toa, kus ühiselt kasutati kööki ja vannituba, kuid oma toas oli oma luba. Ikkagi edasiminek!

Päris esimest korda tundis Marjen seda maagilist "kodutunnet" hetkel, mil õnnestus üürida esimene ühetoaline korter, kus oli köök ja vannituba magamistoast eraldi ja ainult tema kasutada. "Seal oli esimene moment, kus tundsin, et see on nüüd minu. Ühele inimesele oli see täiesti piisav," mäletab ta. 

Tänaseks on Marjenil päris kodu aga hoopis Kristiines. Seal puhkes ta õide ning on leidnud oma kindluse, kus saavad kõik suuremad naerud ja nutud lahti pakitud ja õigetesse kastidesse jälle hoiule pandud. "Käisin nii palju kortereid läbi kui otsisin seda õiget. Kui ma seda korterit nägin, jäi see mul niimoodi kripeldama. Käisin seal kaks päeva, sest müüja usaldas mulle korteri võtmeid, et saaksin rahulikult otsustada - väga tore inimene oli," meenutab ta. 

"Käisin ja lohistasin diivanit igasse nurka, sest ainus, millele ma ei leidnud loogilist kohta, oli telekas," mäletab Marjen, et kodu valimisel jõudis kaalukausile ka visioon sellest kui mugav seal olla on ning kuidas mööbel sinna sobitub. "See oli koht, kus ma sain aru, et see on minu kodu. Seal elan ma ka praegu. Ei tea muidugi, mis tulevik toob," jääb ta tulevikuplaanide osas salapäraseks, kuid Marjeniga kohtudes on juba esimesest hetkest ilmselge, et ühe plaani lõppedes on ta järgmise täideviimisega juba poole peale jõudnud. 

Marjen kirjeldab elavalt intervjuule eelneval päeval aset leidnud momenti oma tütre Miaga, millest joonistub välja perekonna tähtsus tööka ja tegusa Marjeni elus. "Mial oli mingi küsimus ja arutasime selle üle. Hakkasime mängima mängu: kumb on tähtsam?" kirjeldab Marjen. 

"Kui oli minu kord küsida Mialt, küsisin: "Kumb on tähtsam, kas jäätis või mina? Väga suur valik talle, on ju!" naerab ta. "Tema ütles: valin ikka sinu, emme!" 

"Mõtlesingi siis, et päeva lõpuks ongi nii, et kui vaja võin temaga elada kasvõi tänaval. Aga kodu on seal kus on sinu pere. Ükskõik, kas elad luksuses või mitte, inimesed on ikka number üks. Siis tulevad alles asjad," kirjeldab Marjen, et kui varasemalt piisas kodutunde tekkimisest vaid oma toast, isiklikust köögist ja vannitoast, siis pärast lapse sündi sai tähtsaks hoopis see, et on võimalik olla koos ning hoitud. Armastada ja olla armastatud. "Ma tean, et see kõlab klišeena, aga ma tegelikult ka, päriselt, arvan nii!" rõhutab ta. 

"Minu jaoks on mu laps alati number üks. Peale seda tuleb kõik muu. Kellega sa oma kodu jagad - vaid see on tähtis!"

Tütre mõtted ja arvamused on Marjeni jaoks kodu loomisel samuti väga tähtsad. Mia toas on täidetud pea kõik tema unistused ning kodus uuendusi tehes uurib Marjen alati tütrelt, milline on tema arvamus. Kui need peaksid lahknema, püütakse leida kompromiss. 

"Võib-olla ma olen liiga kergesti mõjutatav, aga ta on saanud kõik, mida ta on soovinud," naerab ta. "Ta tahtis baldahhiinvoodit - selle ta sai. Tahtis roosat tuba - selle ta sai! Pallimerd ja liumäge ei ole lubanud," lõõbib ta. 
"Mõistuse piires täidan ta soove - vahepeal ta tahab oma tuppamängumaja või suurt telki. Need ei mahu sinna kuidagi ära, kuid kui ma teen mingeid uuendusi, siis ma alati küsin temalt ja arvestan tema mõtete ning soovidega," sõnab ta lõpetuseks. 

Intervjuu lõppedes haarab Marjen läheduses kannatlikult kuulanud tütre embusesse, kes talle kohe kõrva sosistama hakkas. Võib vaid aimata, millised järgmised täitmist ootavad unistused vahepeal küpsenud olid. Ja mis siis viga unistada kui sul on selline emme!

Marjeni kinnisvaraseiklusi saab uurida ka värskes veebisaates "Teeme koos!", kus Marjen koos Kristina Pärtelpojaga ühele korterile uut elu sisse hakkavad puhuma. Vaata seda siit!