Daniel Levi isa pühadetraditsioon ajab itsitama: sel aastal saatis väga krüptilise sõnumi

Daniel kirjeldab, et tema on jõulstressist igati prii. "Kingid on ostetud ja see ei tekita minus üldse stressi. Ma olen selline varakult jaole, ärme üle pinguta! Kui keegi solvub, siis saab jaanuariks üle juba," lõõpis ta heatujuliselt. Kui perekond aga kokku saab, saab see rahulik meel aga pisut proovile pandud. "Meil on jõulud ikka korraloik trall, ei saa salata," tunnistab muusik. 

Kuna Danieli ema on ameeriklane ning perekond nii koos kui erinevatel aegadel ka iseseisvalt USAs elanud, on perekonna traditsioonid sellest tulenevalt ka veidi suurejoonelisemad kui eestlased harjunud. Üks lõbusamaid seiku, mis pühade ajal pereringis ette tuleb on just Danieli isa väljamõeldud kingitused. 

"Isa, kallikene, valib igaks aastaks mingi teema või värvi. Ja siis tal on selline kinnisidee - ta kingib kingitusi ainult selles ühes värvis," rääkis muusik. Mõte tundub ju suurepärane, kuid teinekord võib tulemus aga parajalt tülikaks osutuda: "See värv oli sinepikollane üks aasta. Sain sealt sinepisärgi, sinepipüksid, kõik said sinepi pleedid. Meil olid kõigil kodud nagu sinepiga üle kallatud," itsitas Daniel oma pere sinepijõulude üle. 

Sel aastal on isa aga hoopis perekonna üle kavaldanud: "Sel aastal postitas isa väga krüprilise sõnumi meie perevestlusesse. Et see aasta ei ole ühtegi värvi aga on kõik värvid." Muusik uuris, mida arvavad sellest sõnumist saatejuhid - mis värviga tegemist? Perekond on tugeva detektiivitöö tulemusel jõudnud järeldusele, et isa on valinud käesoleva aasta teemaks musta ja valge. 

"Alguses arvasime, et äkki on vikerkaar. Aga samas: ei ole ühtegi värvi, aga samas on kõik värvid," jäi perekond segadusse. Siis aga turgatas: "Äkki see tähistab seda, et on must ja valge - üks on värvi puudumine, ehk must ja valge on see spektrum, kus on kõik värvid olemas!". "Vähemalt ei ole sinepikarva," naeris Daniel. 

Saatejuhid kiitsid Danieli alati heatujulist meelestatust ja avatud ning positiivset iseloomu. Teades, et Daniel on pooleldi ka ameeriklane, uuriti temalt, kas selle taga on ameerikalik "keep smiling" meelestatus? "Ma arvan, et siin on mitu aspekti: üks on kindlasti see, et ameerikas kasvades on kultuuriline osa see, et teed inimestega smalltalki. Oled kuskil poe järjekorras ja ema juba jõuab selle ajaga rääkida kogu oma eluloo inimesele ära ja tema teeb seda samamoodi vastu. See käib asja juurde," kirjeldas Daniel. 

"Kõik seal vahetavad ma elululugusid üksteisega. Koguaeg. Igas olukorras. Iga hetk. Lapsena on see jube tüütu, aga see jääb külge. Sa oled valmis iga hetk, ükskõik kellega, ükskõik kus, rääkima," selgitas muusik. 

Juhul kui on meelest läinud, milline seotus on Danielil ja tema perekonnal USAga ning, kuidas perekond lõpuks Eestisse jõudis, tegi Daniel kiire ja lõbusa ülevaate: "Aasta oli siis 1988. See oli veel eelmine milleenium. Columbuse linnas, Ohio osariigis. 2. jaanuari hommikupoole karjatas üks laps ja tuli emaüsast välja. See olin mina."

USAs elas Daniel 8. eluaastani. "Siis mu isa lubas meile, et teate, me läheme Eestisse. Me läheme ainult üheks aastaks, ärge muretsege! Te ei pea seal postsovietlikus riigis kaua kannatama, varsti naaseme unistuste maale," lõõpis Daniel isa toonaseid sõnu meenutades. 

Isa sõnad tõele aga ei vastanud. "Aasta sai läbi, siis tuli teine aasta otsa ja siis pärast seda vist keegi enam ei küsinud. Kogu pere tundiski ühel meelel, et see ongi kodu," sõnas Daniel, et ühel hetkel sai Eestist kodu ning kuskile "tagasi minna" tundus mõeldamatu. 

Kõige raskem oli kolimine Danieli ameeriklannast ema jaoks, kel oli Eestis raske kohaneda. "Tal ei olnud kohe äratundmist, et voh, ma olen nüüd kodus. Tema pere, turvaline võrgustik, kogukond, on kuskil mujal. Tal oli raske. Harjumine võttis tal 2-3 aastat aega," tunnistas ta. 

Otsus Eestisse kolida tekkis Danieli isa ajendil ning toona kirjeldatu on teda oma elus väga tugevalt inspireerinud. "Mu vanaisa suri ja mu isa tundis sellist üleloomulikku kutset, et ta tahab minna tagasi oma isamaale. Ma tahaks minna sinna, vaadata, mis elu ta seal elas, kus ta käis, mis ta tegi. Võttis pere ja ütles, et nüüd lähme. Oleme natuke aega, ärge muretsege. Me läksime Eesti kooli ja sinna jäimegi."

"Seesama asi on ka mind elus päris palju saatnud. Ma olen mõelnud, et ma tahaks ka nii, et kui mul see tunne tuleb, et ma julgeksin teha! Võib-olla see ei olegi mingi kolimise asi, äkki see on mingi muu asi," mõtiskleb Daniel ja soovib: "Tahan, et kui mul see tunne tekib, oleks julgust samamoodi teha!"